Disainer Merike Pääro lemmik riideese on väike must kleit
ELUKIRI: Evelin Ilvesele elegantsest väikese ruuduga peenvillasest kangast tänavuse presidendivastuvõtu kleidi disaininud Merike Pääro vajab enda ümber väga vähe asju.
„Elukiri tahtis näha minu riidekappi? Palun, mu riidekapp on siin,” joonistab fuajeesse külalistele vastu tulnud moefirma Bastion peadisainer Merike Pääro käega õhus laia kaare, haarates selle liigutusega tervet maja enda ümber.
See pilt — väike naine mustas keset helevalget aatriumi, millel on maleruuduline põrand, — jääb silma võrkkestale. Stiilne mustvalge kaader.
Ajame jutud maha show’-ruumis (nii kutsutakse moefirmades paika, kus esitletakse tellijatele järgmise hooaja rõivanäidiseid), mida võib vabalt ka suureks riidekapiks nimetada. Avarat ruumi sisustavad pikad stangerivid uue kollektsiooni rõivamudelitega. Pääsesimegi näppupidi disaineri riidekappi!
Must trikotaažkleit Merikese seljas pärineb Bastioni lõppenud talve kollektsioonist. „See kleit on mu absoluutne lemmik. Olen seda aasta aega kandnud, pesen ja panen jälle selga. Ma arvan, et seda riiet on pestud juba oma 50 korda,” rabab disainer faktiga, mida on eriti ootamatu kuulda moeinimese suust.
Kanga valik on peen kunst
Merike kannabki ainult oma firma rõivaid, seda ühtaegu nii põhimõtte kui ka mugavuse pärast. Ühelt poolt muidugi hea enesereklaam („Oi kui ilus kleit sul on!“ — „Meie enda oma, varsti tuleb poodi.”). Asja varjatud iva on aga, et ise näidiseid kandes testivad moefirmade inimesed nende omadusi: kuidas riie vormi hoiab ja milline näeb välja pärast pesu. Kõik tundmatud materjalid pestakse Bastioni majas enne töösse võtmist läbi. Alles siis, kui katse on edukalt sooritatud, tehakse suure partii tellimus.
Kanga valik on peen kunst, kus kogemus tuleb alati kasuks, aga uue tehnoloogia võidujooksu kaasa teha soovides võib ka kergesti eksida, tunnistab Merike. Seepärast tulebki kõik uus ja huvitav kõigepealt omal nahal järele proovida ja siis alles kliendile välja pakkuda. Materjalidest rääkides: 100% polüester ei tähenda tingimata kehva, halvasti hingavat riidematerjali. See oli aastaid tagasi nii, kuid praegu valmistatakse ka väga kvaliteetset ja ihusõbralikku polüesterkangast, vaidleb Merike vastu levinud eelarvamusele.
Kuidas aga vahet teha heal ja kehval kunstmaterjalil?
„Kvaliteetne on alati kallim,” nendib disainer ning lisab, et sama kehtib üldjuhul naturaalsete kangaste puhul. „100% Silk” riideetiketil märgib, et tegu on naturaalse kangaga, aga ei enamat. Ka siidikangastel on vahe sees: üks siid jätab teravad kortsud sisse, teine on pehmem ja langeb paremini. Siid kapriisse riidematerjalina ei kuulu Merikese lemmikute hulka.
Naturaalsest kiust kudumite puhul hinnaloogika paraku alati ei kehti. Kašmiirisisaldusega ja üleüldse pehmema koega kampsikud hakkavad topitama juba pärast mõnda kandmiskorda, see on paratamatus. Disainer ei näe selles midagi traagilist. Et pehme naturaalne kiud läheb kandmisel karvaseks, on sama loomulik kui linase kanga kortsumine.
Merike tunnistab, et pärast 25 aastat moeäris on tal endal täiesti ära kadunud soov riietusega silma paista. „Ma saan väga hästi aru, miks noored palju riideid tahavad. Olin ise samasugune, vahetasin kolm korda päevas riideid. Kui jälle mõne järjekordse moeröögatusega koduste ette ilmusin, kommenteeris isa mu välimust: „Nagu mustlase jõulupuu.” Seelikud olid siiani (tõmbab käega triibu kohta, kust jalad algavad) ja 12 sentimeetrit kontsa oli all. Niimoodi ma traavisin päevast päeva vanalinna munakividel!”
Nüüdseks on Merikese soovinimekiri kahanenud miinimumini: väike must kleit mängib välja igas olukorras. Õhtul restorani minnes vahetab ta suure koti väiksema ridiküli vastu välja ja tõmbab jalga üle põlve samss-saapad ning ongi uus ilme, lihtne!
„Must sobib alati ja igal pool,” tõdeb Merike. Piisab aksessuaaride vahetamisest ja üldmulje on jälle uus. Musta juurde saab sobitada pea kõiki värve: kui parajasti on rohelisevaimustus peal, võid valida juurde rohelised lisandid, või tuleb näiteks punase koti tuju — miks mitte, sobib ka mustaga. Merike ise riietub tööst vabal ajal küll sajaprotsendilist musta ja valgesse.
Kingadel ja kotil olgu iseloomu
Ise kõiki moemänge kaasa tegemata jälgib ta huviga moodsalt riietuvaid inimesi. Aeg on praegu põnev ja soosib riiete valikul julget loomingulisust, pole olemas kindlaid matriitse, mida eeskujuks võtta. Põhiline: kui inimene tunneb end ise hästi oma riietes, siis mõjub ta veenvalt ka teistele, leiab disainer. Mõnes paigas ootaks ta siiski traditsioonide jätkamist, näiteks teatris. Kahjuks tulevad paljud noored teatrisse teksades-porisaabastes, eriti riivab see silma Estonia ja Draamateatri pidulikus interjööris, kus teine osa publikust teatrisseminekut veel sündmusena tähistab. Võõras on Merikesele ka second-hand’i kultuur.
Kuna riiete otsimise vaev jääb Merikesel ära, saavad selle võrra rohkem tähelepanu kingad ja kotid. Need peavad olema ehtsast nahast ja soovitavalt iseloomuga asjad.
„Mäletan, kui noorem olin, siis poeg alati küsis, miks ma endale alati need kõige imelikumad kingad jalga panen. Jah, ma olen väga pretensioonikas, kunstmaterjale ei armasta. Samas — ma ei ole nõus ostma Louis Vuittoni kotti. Teatud ringkondades on teatud asjade omamine prestiiži küsimus, aga ma ei leia, et kui mul seda kotti ei ole, olen ma vähem väärtuslik inimene. Kahjuks tean ma ka seda, kui palju on seal kotis reklaamiraha. Huvitavat disaini leiab ka keskmises hinnaklassis.”
Merike lisab: „Kui sa oled elu aeg tarbinud palju, tuleb mingil hetkel arusaamine, et väärtust on vähesel. Inimene saab hakkama väga vähesega, ei ole vaja palju asju enda ümber.”
Ka oma kodu on Merike Pääro täitnud avarusega: „Paljude arvates on see igav, aga see on minu kodu ja ma tunnen end minimalistlikus ümbruses hästi.” Tühjad valged pinnad kodus on puhkuseks pikast tööpäevast värvide ja mustrite keskel.
Reisile vaid käekotiga
Vähesega hakkamasaamist tõendab Merikese puhul kõige ilmekamalt fakt, et ta reisib alati käekotiga. Reisikaaslastes tekitavat see ikka ja jälle imestust. Ostab ta siis ehk kohapealt kõik reisi ajal vajamineva?
Selgub, et ka seda mitte. Merike ei käi enda sõnul välismaal üldse riidepoodides. „Kahjuks on kogu Euroopa ühesugust kaupa täis. Samad brändid on igal pool, ükskõik, kuhu sa lähed. Ma tunnen õmblustehnoloogiat ja kangaid, mida parasjagu kasutatakse, ega näe põhjust, miks peaksin ostma teiste asju, kui kõik see on meil oma majas olemas. Või kui mul on midagi ekstra vaja, lähen koputan meie oma konstruktorite uksele.”
Minevikunostalgia ja sentimentaalsus on Merikesele võõrad tunded. Mis tehtud, see tehtud, elu läheb edasi. Huvipakkuv ja erutav on talle kõik uus ja senitundmatu: uued kangatehnoloogiad, uued moetrendid. Ükskõiksus möödaniku vastu avaldub paraku ka selles, et Merikesel ei ole alles ühtegi riideeset Bastioni algusaegadest. Firma 20. sünnipäeva eel tuli kellelgi mõte teha näitus Bastioni loomingust läbi aegade. Mitmed algusaegadel firma riideid näidanud mannekeenid leidsid kodunt poolpiduseid asju, Merikesel endal polnud midagi.
Merike Pääro ja Indrek Stahli perefirma saab tänavu juba 25-aastaseks. Alustas Merike aga hoopiski varieteekostüümidest, ta tantsis ise 10 aastat baarvarietees Tallinn ja tantsijana teadis ta täpselt, milline peab olema hea esinemisrõivas. Tema karjäär show’-riiete tegijana tipnes esinemiskostüümide õmblemisega tervele restoran Gloria programmi trupile.
Ühe omavalmistatud riideeseme peale mõtleb Merike siiski kahetsusega. See on peotantsukleit, mille ta õmbles endale TPedI ajal Mait Agu koreograafiaõpilasena, olles samal ajal ka S-klassi võistlustantsija. Korseti aluse tegi ta padjapüürist, aga see polnudki tähtis, sest Merike kattis alusriide litritega, mille järel käis ekstra Leningradis. Neid litreid õmbles ta kleidile hilistel öötundidel kaks kuud, ühe kaupa, tihedalt üksteise kõrvale. Kahjuks kadus see erakordne tantsukleit jäljetult ühel võistlusreisil…
Disaineri soovitused küpsemas eas naisele:
Vanemaks saades muutub kogu figuur: käsivarred lähevad paksemaks, pehmust tuleb juurde vöökohale, puusadele, samas aga õlad lähevad kitsamaks ja vajuvad längu.
-
Kõige paremini peidab figuurimuutusi pintsak. See võib olla pehme joonega, kuid kindlasti õlast töödeldud (õlakud on tagasi!). Pintsakuid võiks olla vähemalt kaks: üks tumedam ja teine praegust moodi arvestades värviline, mida saab kanda samade seelikute ja pükste peal suvisel hooajal.
-
Küpsemas eas naise seljas näeb alati hea välja ka õlast vormitud Chanel-tüüpi kardigan.
-
Ekslik on arvamus, et pikk pintsak varjab toeka puusa. Laiade puusade puhul on parim komplekt lühike, puusakondini ulatuv kudum või jakk koos pika ja avara seelikuga. Pikad seelikud on praegu väga moes.
-
Ärge peljake erksaid värve! Värvilised riided muudavad välimuse nooruslikumaks. Erivärvilisi riideid kokku sobitades võiksid värvid olla võrdse tugevusega. Pastelseid toone kombineerides tasuks aktsendina kasutada üht tugevamat värvi.
