Kop-kop, kostab läbi une kõvaprõmmimine meie uksele. Toksan uniselt Tomi, et ta end üles ajaks.Peale lapsega haiglast kojusaamist on iga hetk, mil magada saan ülihinnas ning igasugused segavad asjaolud eriti tüütud.

Tom ruttabki trepist alla uurima, mis toimumas on. Meie vastasmajja on hiljuti kolinud pereema Catharine ja tema see ongi, kes uksele koputab. Maas jalge juuresseisab tal suur papist kast.

„Tere hommikust! Ma loodan, et ei sega teid,” muretseb naabriproua, kellele ei tea kust välja ilmunud tuul juuksed silma puhub. „Ma märkasin, et beebi on viimaks sündinud. Palju õnne!”

„Aitäh!”

„Kui sa pahaks ei pane,siis mul on siin kasti sees riideid. Kahju on neid niisama ära visata. Minu lapsed on palju suuremad.”

„Milline üllatus! Suur aitäh!” tänab Tom.

Õhtupoole on aega kingitud lasteriideid üle vaadata ja sorteerida. Catharine on need ilmselt hiljuti puhtaks pesnud, kuid õrn sidrunit meenutav pesupulbrihõng ei suuda siiski varjutada väikestele lastele omast magusat lõhna, millest riie on läbi imbunud. Laome rõivaid erinevatesse kuhjadesse. Mõned saab Marile, mõned väikesele õele, kuid päris mitmed jäävad oma järjekorda ootama.

„Mõtle, kui kena temast,” arvan. „Need pole ju õieti seljaski käinud. Paistavad nõnda uued.” Isegi kahene Mari tuleb asja lähemalt uurima ning leiab varsti ilusa T-särgi, mis kohe selga läheb. Järgmised kolm päeva keeldub ta midagi muud kandmast, kuni peab siiski suure kurvastusega särgi pesukorvi viskama, sest ilus muster kaob igat sorti toiduplekkide alla ära.

„Imelik, et ta julges neid tuua,” mõtlen juhtunu üle järele. „Olen kuulnud, kuidas peened prouad ainult uusi asju oma lastele tahavad. Ja tõmbavad nina põlglikult viltu, kui keegi oma vanu esemeid pakub.”

„Äkki arvas ta sinu peente prouade hulka mittekuuluvaks,” norib Tom sõbralikult. „Mis kõige selle kraamiga muidu ikka pihta hakata? Oleme vist mitmeks aastaks riietega varustatud. Õieti küll lapsed.”

***

Meil käib loomulikult veel külalisi. Eestlased toovad tavaliselt mõne kingituse, kuid kanadalased astuvad läbi, et tuua… söögipoolist.

„Ma tean, kui kiire pisikese beebiga on,” seletab sõbranna Ruby, ise suurest kotist kodus küpsetatud toitu välja ladudes.

Meie tutvus sai alguse minu esimesest töökohast. Ta tuli minu juurde küsimusega, mis sorti juuksevärvi olen kasutanud. Mul võtab tükk aega seletamist, et ma pole elus kordagi juukseid värvinud. Välja arvatud ehk majaseinte maalimised, kui pintsli pealt midagi mulle pähe on tilkunud.

„Kui kahju!” ohkab Ruby. „Otsin juba ammu täpselt sellist blondi värvi.” Ta libistab käe läbi oma lühikeseks lõigatud mustade juuste. Mina ei saa aru, miks ta peaks kurvastama, sest tume soeng ja lühike kasv annavad talle minu meelest eksootilise idamaise hõngu. Kuid oma loomule omaselt, ei nukrutse ta pikalt. Mul on alati Rubyga koos mõnus olla, sest tema avali olek ning vahetu suhtlemisoskus toovad rõõmsa õhkkonna kaasa.

„Mis ma sulle tuua saan?”küsin Rubylt üritades siinse kohustusliku kombe kohaselt külalisele jooki pakkuda.

„Ära minu pärast muretse,” ütleb Ruby. „Tule torka need asjad külmkappi. Siin peaks jätkuma mitmeks toidukorraks, juhul kui Tom liiga ahneks ei muutu.”

„Suur aitäh! Aga sa poleks pidanud minu pärast nõnda palju vaeva nägema,” muretsen.„Sinu toiduga võib terve armee ära toita! Kas saan vähemalt kohvi pakkuda?” Tean, kui väga ta kohvi armastab.

„Nalja teed?” lagistab Ruby viimase küsimuse peale naerda. „Millal sa kohvitegemise spetsiks said?”

Naeran ta lõbusale tujule kaasa ning panen hoopis vee keema. Kohviga on mul tõesti probleeme,sest pole kunagi seda õppinud jooma ega tegema. Tom ei saa aga ilma mitme tassitäieta päevas hakkama ning valmistab alati oma kohvi ise. Kui siis juhtumisi külalised meile külla satuvad, kui üksi kodus olen, otsin välja lahustuva kohvi purgi. Mõnele hakkajamale näitan kätte masina ning laon vajaliku letile ritta.

„Ma võin väga rahulikult ilma nii tähtsa teadmiseta elada. Muidu peangi selle ülesande enda peale võtma,” seletan ettenägelikult. „Ei mina jõuaks seda oma kaasale ette kandma jääda. Ta on ju täielik kohvimaan.”

***

Õnneks pole külalistevool peale lapse sündi ja kojusaabumist väga suur. Palju olulisemaks on hoopis enne sündi peetav beebisabin.

’Beebisabin’ on minumeelest parim sõna, mille Kanada eestlased kohaliku kombe kohta välja on mõelnud. Kui ma esimest korda inglisekeelset sõnakombinatsiooni ’baby shower’ kuulsin, siis ei mahtunud mulle kuidagi pähe, kuidas beebid duši alla pannakse. Kuid dušš ja beebid ei käigi kokku. See sõnapaar tähistab hoopis seda, mismoodi peetakse esimese lapse sünni puhul üks tore pidu, kuhu tulevad sõbrannad kohale, et tulevane ema beebiasjadega üle külvata. See oleks justkui eelkatsik, mis mulle esialgu päris pentsik tundub. Ma ei ole väga ebausklik, kuid saan väga hästi aru nendest, kes ei taha enne sünnitust muud kui ainult hädavajalikku endale muretseda.

Meiesugustele, kelle laste vanaemad-vanaisad, tädid-onud elavad kaugel üle ookeani, on nii beebisabinad kui lahked riiete annetajad suureks abiks. Nemad on ka ainukesed, kellelt saame tuge, kui vahel lapsehoidmisega hädas oleme.

Olen nüüdseks mitmel beebisabinal osalenud, neist kahel oma ümmarguse kõhuga lausa aukohal istunud, sest sabin ongi minu auks korraldatud. Niipea kui teade lapseootusest levib, korraldavad erinevad tutvusringid igaüks oma sabinaid ning päris tavaline ongi mitmest osa saada. Nii tehti mulle beebisabinat nii töö kui korporatsiooni poolt.

Tänapäeval pole samas enam midagi imelikku, kui sabin hoopis tulevasele isale peetakse.Täpselt nii juhtubki Tomiga, kes on oma osakonnas ainuke meesterahvas. Naised on ta päris ära hellitanud ning ühel päeval tuleb ta koju suure vitstest punutud korviga, mis on beebikraami ääreni täis topitud. Tomi näole kinnistunud lai naeratus annab tunnistust, et ta on päris meelitatud sarnasest tähelepanust.

Kuid sabinaid ei peeta ainult lapse sünni puhul. Kombeks on ka enne abiellumist pruudisabin maha pidada. Tavaliselt on korraldajateks pruutneitsid ning külalisteks kõige lähemad sõbrad ja tuttavad.

***

„Sa oled ju kindlasti järgmisel koosolekul kohal,” ütleb minu akadeemiline ema Virve korp! Filiae Patriae’st. „Ma tulen sulle autoga järele. Nii on sul kergem.”

Ma ei mõtle pikemalt, miks mul lihtsam peaks olema. Seitsmendat kuud lapseootel olen ümmargune nagu apelsin. Samas ei takista see mul rahulikult metrooga sõitmast.Ma pean aga ütlema, et üldjuhul viisakad torontolased ei tee minu punnis kõhtu metroos märkamagi. Kuid võib-olla on nad hoopis väga taktitundelised ning ei taha istumist pakkudes piinlikku olukorda tekitada, sest vahel on raske aru saada, mis põhjusel naine nõnda suur on. Kas naisterahvas on liigsest sõõrikute pugimisest ja siin nii populaarsest kiirtoidust juurde võtnud või on hoopis titeootel.

Seekord ootan metroosõidu asemel ära Virve , kes autoga lubatud tunnil platsis on. Astume korporatsiooniruumi uksest sisse ning meid võtab vastu naiste ring beebiteemaliste kaunistustega toas. Selge, tänane kokkusaamine on minu ja mu tulevase lapse puhul korraldatud.

Märkan keset lauda kõrguvat ilusate dekoratsioonidega kolmekihilist torti.

„Küll nad on ikka palju vaeva näinud,“ mõtlen. Kuid lähemal uurimisel selgub, et uhke kook on valmistatud hoopis mähkmetest, mis on ükshaaval rulli keeratud ning lõpuks roosa triibulise paelaga kokku seotud. Kõikide kihtide külge on kinnitatud kunstlilli. Koogi tipus istub pehme karumõmm, imepisikesed sussikesed süles. Kui mõni aeg hiljem usinalt mähkmeid lapse jaoks kasutama hakkan, avastan, et koogi sisse on peidetud kaks lutipudelit, mis on täis šokolaadikomme minu jaoks. Nii väike detail, kuid nõnda südant soojendav!

Mind juhatatakse istuma diivaniotsale, mis eriliselt ära ehitud. Lakke on kinnitatud värvilised õhupallid. Sini-valged lindid ja nööri otsas rippuvad lutid on muutnud istumiskoha lausa kuninglikuks.

Enamasti püütaksegi peakülalise ees pidu salajas hoida, kuigi ega see alati hästi ei õnnestu. Osalejatele saadetakse kutsed, millel on vahel küsimus,kas soovid ühineda kingiga või tood midagi kaasa. Ühine kink on hea mõte, sest nii ostetakse suurem ja kallim asi valmis. Iseenesestmõista ei saa tulevase ema käest otse uurida, mida vaja oleks. Hea on, kui mõni sõbranna kuulab maad või päritakse mehe käest, kuidas olukord on. Mina saan näiteks töökaaslaste poolt turvatooli autosse. Ise olen hiljem külalisena osalenud teiste sabinatel mähkimislaua, vankri ja hälli muretsemisel.

***

„Ma ei tea, mida nüüd tegema pean,“ olen oma esimese beebisabina puhul pisut ähmi täis.

„Ära muretse!“ annavad korporatsiooniõed nõu.

„Võta istet ning hakka pakke lahti tegema. Pead ainult õhkama ja kiitma, kui kena iga kink on.”

Järgmine tund aega veedangi ohhetades ja ahhetades, mis mulle, kui kinnise loomuga eestlasele mitte väga lihtne pole. Imetlen imearmsaid siputuspükse ja pluusikesi. Vahele satub ka mõni karvane mänguasi ning teadjamate poolt nipet-näpet, mis lapsekasvatamise juures elu kergemaks teevad.

Selleks ajaks, kui viimne kui üks pakk lahti harutatud, on keegi vaikselt mulle uhke kübara valmis teinud. Aluseks on tagurpidi keeratud pabertaldrik ning kaunistuseks pakkimisel kasutatud rosetid. Lõpptulemuseks on kirju-mirju peakate, mis moemaailmas kohe kindlasti laineid ei lööks.

Kuidagi tuleb see mullepähe siduda, kuid sirge põhjaga taldrik ei taha sugugi hästi paigal püsida. Proovin võimalikult vähe end liigutada, et hoolega kokku pandud moodustis maha ei libiseks. Samal ajal käivad peas mõtted imelikest kohalikest kommetest, kui paistes näo ja kõvasti kilosid juurde pannud tulevasele emale küsitava väärtusega kaunistus pähe pannakse.

Palju vahvamad on naiste poolt välja mõeldud mitmed mängud. Külalised on toonud kaasa enda beebifotosid, mida me koos uurime ning proovime kokku viia täiskasvanud versiooniga. Tom on andnud ühe foto minust ja kõigile teeb palju nalja, kui ma ennast ära ei tunne.

„See näitab, et me kõik ühesugused eestlased oleme,” arvan ma teist nägugi tegemata.

Väga tore on nõuannete jagamise mäng, mille puhul ühe paberi peale kirjutatakse probleem,mis lapsega seoses üles võib kerkida, ning teisele nõuanne, kuidas seda lahendada. Nüüd lähevad küsimused ühte ja soovitused teise kaussi, kust neid välja tõmmatakse ning ette loetakse.

„Mida teha, kui laps öösel üles ärkab?” — „Võta ta riidest lahti ning pane sooja vanni. Tee kindlaks, et vesi liiga kuum ei ole!”

„Mida teha, kui lapsel on kõht tühi?” — „Anna isa sõrmenukk suhu närimiseks!”

„Kuidas aidata nohus last?” — „Vaheta mähe ära!”

Kui palju neist õpetustest kasu, on omaette küsimus, kuid meil on väga lõbus, kui üks väga tõsise olemisega korporatsioonikaaslane nii tähtsaid sõnumeid ette loeb.

Ülejäänud aeg kulub kiiresti. Proovin kõrva taha panna kogenud emade soovitusi, samal ajal võimalikult palju lauale välja pandud erinevaid suupisteid maitstes. Söögid ja joogid on alati beebisabina külaliste poolt kaasa toodud, kusjuures peo organiseerija püüab eelnevalt koordineerida, mida keegi toob. Kes tahaks vaid kiluvõileibade või magusate kookidega tervet õhtut veeta? Ilmselt ainult mina, last ootav naine, kel soolase ja magusa isu hirmuäratava kiirusega vaheldub.

Vestlus keerleb peamiselt lapsesaamise ja -kasvatamise ümber. Jõuan mõelda, et ehk selle pärast hoiavadki mehed taolistest üritustest eemale, sest keegi ei räägi näiteks autodest või jahil käimisest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid