Mu suvilast on saanud tasuta toitlustus- ja majutusasutus kõikidele tuttavatele
Pärast pikka ja põhjalikku kaalumist ostsime mehega mere äärde suvekodu. Maja on heas korras, nii et õnneks ei pidanud seal eriti palju remonttöid tegema. Tegime kõik hädavajalikud liigutused kevadel ära, et oleks soojade ilmade saabudes kohe võimalik pikki ja mõnusaid puhkusenädalavahetusi veeta.
"Me korraks tuleme, ära muretse, me üldse ei sega..."
Praeguseks ei ole ma saanud ühtegi nädalavahetust vabalt maal oma isiklikus suvilas olla, sest millegipärast arvavad kõik tuttavad, kel endal maakodu ei ole, et me pakume seal tasuta majutus- ja toitlustusteenust ning oma külaskäigust ei ole vaja eelnevalt ette teavitada. Või siis helistatakse kilomeetri kauguselt, et kuule, sa pidid nädalavahetuseks maale minema, me mõtlesime, et tuleme ka, jõuame kohe! Selge, et inimesed tahavad meie uut maja näha, kuid nii palju taktitunnet ei ole, et külaskäigud piirduksid paari tunniga. Kui tullakse, siis tahetakse ka ööseks jääda ning õhtul ja hommikul ka süüa saada. Kui järgmisel päeval juhtub olema ilus ilm, otsustatakse tavaliselt, et me võtame nüüd natuke päikest ka, ega me sind ju ei sega, sa mine rahulikult aeda rohima ja ära üldse muretse, me saame ise hakkama.
Tavaliselt käiakse minu äraoleku ajal mu külmkapi kallal, mõnikord pestakse end dušsi all puhtaks ja kasutatakse mu saunalinu luba küsimata, teinekord mängitakse palli nii et mu värskelt istutatud lilled on pärast kõik ära tallatud…
Kui siis pühapäeva pärastlõunal minema sätitakse, tänatakse mõnusa nädalavahetuse eest ning teatatakse, et me tuleme varsti jälle, teil on siin ju nii vahva. Varsti saab ju ujuma ka, siis jääme kohe kauemaks. Aga ärge teie muretsege, me teid ei sega, käime majas ainult magamas!
Tühi külmkapp, kahetunnine koristus ja pingul närvid
Minule tähendavad need külaskäigud aga kolme asja. Esiteks ei saa ma ise end korralikult välja puhata, sest ikka peab jälgima, et külalised mingit käru ei keeraks ja et neil hea olla oleks. Ma ei saa varahommikul öösärgis ja paljajalu kohvikruusiga aias ringi jalutada ilma, et peaksin muretsema, et äkki mehe parim sõber pissib mõne põõsa taga (tõestisündinud lugu, wc`s käimine on meeste jaoks maal millegipärast välistatud, soristatakse sinna, kuhu jumal juhatab).
Teiseks pean ma pärast nende järelt kraamima, kokku korjama voodipesud ning toad jälle viisakaks sättima. Inimestel ei ole kombeks külla tulles oma voodipesu kaasa võtta või minu antud voodiriideid vähemalt kokku panna. Nii nagu hommikul voodis tõusti, selliseks voodi jääb ka, mina, ori, siis koristagu. Magatakse muidugi poole lõunani, sest öösel on ju lõkke ääres laaberdatud, lauldud ja joodud nii et maa must ja kõik naabrid ka üles aetud...
Kolmandaks panevad külalised korraliku põntsu ka minu rahakotile. Õnneks on see neile juba teada, et minu juurde tühjade kätega ei tulda, kui ise süüa tahetakse, kuid ikka juhtub, et suuremat rõhku pannakse alkoholile ning söögipoolist tuuakse vaid ühe toidukorra jagu. Õllevaru on kolmeks päevaks olemas, kuid grilli- ja salatimaterjal saab otsa tavaliselt esimesel õhtul/ööl ning siis suundutakse ikka minu külmkappi. Maakodu on väikeses kohas, lähimasse poodi peab autoga sõitma ning see on pühapäeviti kinni ka, mistõttu ei saa varusid täiendada ka.
Sõbrad või parasiidid?
Ma sõidan ise linna tagasi täiesti surmväsinuna, pinges ja õnnetuna, sest pole saanud poolt tundigi rahulikult päevitada või niisama end vabalt tunda. Pealegi olen vihane ootamatult hoovi sõitnud tuttavate peale, kes ei suvatsenud isegi ette helistada ning sadasid lihtsalt niisama sisse. Milleks teil mobiilid on, inimesed? Või ei juleta helistada, sest teatakse, et üsna suur tõenäosus on, et teid saadetakse viisakalt koju tagasi, aga teie ei soovi oma nädalavahetuse plaane ümber teha?
Ühesõnaga, kõik inimesed, kes tahavad nädalavahetusi maal veeta ja ei ole nõus selle eest maksma — mõelge enne, mida teie külaskäik pererahvale tähendab. Kui kallid ja lähedased te neile ka poleks, pidev nende kulul elamine seab teid üsna kiiresti parasiitidega ühele pulgale ning sõprus on suures ohus. Mul on küll praegu tunne, et ma ei taha pea ühtki oma sisse trüginud tuttavat silmaotsaski näha, sest nende tegelik pale on nähtavale tulnud.
