Minu Taani: mille eest mulle siin palka makstakse?
„Asger! Asger!” tervitab mind välisuksest sisse astudes peenike kriiskav naisehääl. Kirsten on a l a t i kodus, kui ma koristama tulen. Mul on tunne, et sarnaselt teistele kodudele, kus ma käin, ei ole ta kodus mitte seepärast, et ta ei usaldaks mind oma koju üksi jätta, vaid tal vist ongi rohkem seltsidaami vaja.
Sel ajal, kui ma nähtamatut tolmu võtan, kuulen veel mitu korda Kirstenit oma meest Asgerit hüüdmas (see kõlab umbes nagu „Oooosga”) ja iga kord peab vaene mees oma koormat kandma ja naise juurde tõttama. Jumal, mitukümmend aastat see on juba nii olnud, taban end mõtlemast. Asgerile võis küll töölkäimine õnnistuseks olla, sest tõenäoliselt ei käsutanud ülemus ka teda nii palju kui oma naine kodus.
„Asger! Asger! Kas sa kuuled mind?” Kirsten on ise muidugi kohutavalt agar ja toimekas ja üldiselt jookseks ta vähimagi vajaduse korral ise Asgeri juurde, aga minu siin olles püüavad nad mitte mul jalus siblida. Niisiis maandub Asger teleri ette ja Kirsten ise arvuti taha. See aga ei tähenda, et proua mõtted endisel kiirusel edasi ei liiguks, seepärast kajabki iga mõne minuti tagant tema kõrge hääl üle maja.
Asger tõuseb diivanilt ja läheb kuulekalt naise juurde. Seekord saab Asger korralduse poodi minna (mis minu meelest peaks talle kergenduseks olema). Kui te nüüd arvate, et mõneks ajaks saabub majja vaikus, siis te eksite. Asgeri asemel tuleb nüüd minul hakata arvuti vahet jooksma, sest arvutist leiab ju loomulikult alati midagi, mida oleks ilmtingimata kohe vaja kellelegi näidata.
„Saad sa korraks tulla? Ma tahan sulle ühte pilti näidata,” hõigub Kirsten taas mind. Ma olen neid tema pilte näinud muidugi juba sadu ja sadu ja nende juurde kuuluvad lood ka kõik ära kuulanud. Aga pilte tuleb ju muudkui juurde, nii et tuleb siiski minna.
Täna näitab ta mulle veetlevas maani ulatuvas õhtukleidis naisterahvast, kelles ma läbi raskuste tunnen ära tema tütre (sest loomulikult olen ma tema laste ja lastelaste fotosid ka varem korduvalt näinud).
„Ta on siin kuninganna Margrethe II vastuvõtul,” jutustab Kirsten. „Ta on ooperilaulja, tead ju,” jätkab ta. Jah, Kirsten, seda ma ei saakski ju kuidagi unustada, sest sa tuletad seda iga nädal meelde. Ta on väga uhke oma tütre üle, kes töötab Kopenhaageni Kuninglikus Ooperiteatris. Nüüd on tal siis põhjust näidata ülesvõtteid tollest tähelepanuväärsest sündmusest.
Vähemalt on mul hea meel, et mulle on ette nähtud kindel aeg töötamiseks ja selle ajaga pean ma tegema ainult nii palju kui jõuan ja mitte ühtegi liigutust rohkem. Vastasel korral peaksin selles majas jääma vist küll iga kord „pärast tunde”.
Kui ma lõpuks arvuti juurest tagasi oma toimetuste juurde pääsen, jõuan vaevalt veerand tundi jätkata, kui välisuks käib ja Asger on poest tagasi. No olgu, jääb mulle rohkem aega koristamiseks, jõuan veel mõelda, kui Kirsteni kile hääl kutsub mind jälle.
„Tule vaata, mis Asger poest tõi! Nii palju, kes selle kõik küll ära jõuab süüa!” ahhetab ta samal ajal edasi, kui mina kööki jõuan.
See ei ole ei esimene ega viimane kord, kui Asger käib toidupoes sisseoste tegemas. Mõnikord kiidab Kirsten takka:
„Ma ei olegi õieti pidanud ise poes käima, Asger on seda kogu aeg minu eest teinud!”
Ja ma ei saagi päris hästi aru, kas Asgerile meeldib see ka tegelikult või on ta lihtsalt aastatega sellega leppinud. Aga see polegi ju tähtis.
Selliseid kordi on pidevalt, mil tekib kahtlus, et mille eest konkreetselt mulle siin majas makstakse. Täna sisenen siiski lootusrikkamalt, sest minuga samal ajal on koju jõudnud ka Kirsten ise ja nüüd peaks tal kohmitsemist jaguma. Sisse astudes olen enda meelest hirmus kaval ja kiirustan koristusvahendeid krabama, et siis ei jää Kirstenile võimalustki mind kinni pidada.
Tundub, et mu plaan töötab.
Aga just nimelt — tundub. Kümmekond minutit hiljem on ta kõpsti! mu kõrval:
„Kuule, kas nägid, kuhu ma sisse tulles oma jalutuskepi panin?”
Otse loomulikult ei jälginud ma ennist tema liigutusi, sest mul oli mõtteis vaid see, kuidas rutem oma toimetuste juurde saada. Talle ma vastan muidugi viisakamalt.
Tema kaob edasi otsima ja mina ohkan kergendatult ning jätkan oma rida. Varsti on ta ringiga tagasi ja ikka ilma oma neetud kepita. Muide, seda ta peab kasutama, sest kukkus paar kuud tagasi Tenerifel.
Nüüd saab minul ka juba villand, ma viskan oma harja käest ning me suundume koos uuele katsele. Ja nii me siis otsime, kuni lõpuks leiame, ja ma olen üsna kindel, et pisukese tahtmise juures oleks ta võinud selle lõpuks ka üksi üles leida. Kirsteni rõõm on aga piiritu ja ta peab mulle inglise keeles pika jutu maha, kuigi muidu saame suheldud ikka taani keeles. Kusjuures ta ise vist ei märkagi seda. Selleks ei pea inglise keelt sugugi hästi mõistma, et aru saada, et ta pajatab taas oma paari kuu tagusest kukkumisest Tenerifel. Need on need pensionärid, kes kodus paigal ei suuda püsida!
Asendamatu jalutuskepp üles leitud, loodan vähese allesjäänud ajagi siis vähemalt asjalikult ära kulutada, aga ei, Kirsten kohe ei saa pidama. Ta teab, et enne tema majja tulekut koristan ma Frede juures.
„Mis Frede kallim ka tegi?” pärib ta nagu möödaminnes. Fredel on mõni aeg tagasi sõbratar sugenenud. Ma tean, et nad kõik omavahel tunnevad üksteist ja seega ei lobise ma midagi üleliigset, kui ütlen:
„Ta teeb õhtuks ettevalmistusi, täna on külalisi oodata.”
„Seda oligi arvata,” muigab ta, „ma ise ka ju sinna õhtusöögile kutsutud.” Ta ei saa aga lisamata jätta: „See tema sõbranna on muidugi alati nii kohutavalt närvis ja pabinas enne külaliste tulekut. Vaesekene!”
Vahepeal on kuskilt välja ilmunud ka Asger, kes torkab kohe vahele:
„Aga sa ise oled ka ju iga kord endast väljas ja jooksed muudkui ringi. Ikka et kõik ju alles tegemata ja külalised varsti tulevad ja…”
Ma siis katsun neid rahustada, et eks kõik võõrustajad natuke muretsevad, see ju normaalne ja puha, aga Kirsten kinnitab seepeale veel korra vastuvaidlemist mittetaluval toonil, et tema ei ole küll mitte kunagi närvis. Ma olen teda näinud küll enne neid õhtusööke ja mulle pole üldse vaja seletada, kas ta on siis närvipundar või ei ole.
Sedasorti õhtusöögid on neil tavaliselt kordamööda üksteise juures. Mehed tulevad alati mitu tundi varem kohale ja mängivad kaarte ning naised saabuvad hiljem õhtusöögi ajaks. Pärast on veel sigarite ja sigarillode tõmbamine ja ongi üks kaunis õhtu sisustatud.
Kirsteni tervis ei taha siiski paremaks minna, kukkumine reisil on sellele eakale masinavärgile oma jälje jätnud. Asgeril, kes pole elu sees korralikult haige olnud, on seda ilmselt raske mõista. Suur on pereproua rõõm, kui ühel päeval hakkab Asgerile ootamatult põlv häda tegema. Siis käib Kirsten rahulolevana ringi ja kuulutab:
„Nüüd sa lõpuks siis mõistad mind. Kas sa nüüd saad aru, kui raske mul on olnud?!”
Ma ei ole küll täheldanud, et Asger oleks naise tervisehädade suhtes hoolimatu, aga ju siis oodatakse enam osavõtlikkust. Nädal-nädalalt lähevad Kirsteni tasakaaluhäired hullemaks. Tema olukorras ma püüaksin rohkem paigal püsida, aga tal on ikka vaja sada toimetust teha ja ringi sahmida. Nii ta pidevalt koperdab ja komistab, aga maha ka ei rahune.
Ka Frede tervis on kehvemaks läinud, tundub, et tal on igal pool midagi häda tegemas. Ise jääb ta aina hädisemaks, ainult rüht on tal endiselt kena. Ma ei tea, mis talle lõpuks kõige enam häda teeb, aga arsti juurde on ta viimaks sunnitud minema.
Tagasi tulles on tal muhe nägu ees:
„No nad natuke uurisid mind siit ja sealt. Ja siis arst teatas mulle, et selline ongi vanainimese elu. See ei pidavat üldse imelik olema.”
Nii et lohutuseks Eesti pensionäridele, kes sama „diagnoosi” arstilt kuuldes arvavad, et nendega ei viitsita või ei taheta tegelda — sellise otsuseni jõuavad ka Taani arstid.
Üldiselt on kõige puhtamad need kodud, kus pererahvas enam tööl ei käi — koju jäädes hakkavad nad ise topelt nühkima. Aga nad on endiselt veendunud, et neil on mu abi vaja, oma vabast ajast ei ütle neist keegi ära.
Lene jääb koos abikaasaga ühel ajal nende ühisest firmast koju. Nagu Taanis kombeks, ikka suure peoga, kuhu on kutsutud oma paarsada inimest. Peo ettevalmistusest ja hiljem muljetest saan ma loomulikult oma osa.
