Naine raseerimisest: pole midagi jõledamat karvastest kätest!

Juhtusin lugema artiklit “Miks mu jalakarvad kõigile ette jäävad?” ja paratamatult tekitas see minus mitmekümnenda tahtmise küsida kõigilt midagi, mida ma pole varem kunagi küsinud või isegi tunnistanud — kas ma olen imelik? Mul pole vahet, kas, kuidas ja kui palju teised end raseerivad, aga ma tean, et teen seda ise ülemäära palju. Nimelt, ma raseerin isegi oma käekarvu.

Teismelisena hakkasin ajama jalakarvu ja kui mul kasvasid esimesed karvad bikiinipiirkonda, ajasin ka need ära, kaenlaalustest rääkimata. Kõik mu sõbrannad tegid niisamuti. Olen aga üks neist naistest, keda on õnnistatud väga paksude ja lopsakate juuste, tumedate kulmude ja pikkade ripsmetega, kuid paraku kaasnesid minul sellega ka meeletult pikad käekarvad. Kui mu parimal sõbrannal on kätel vaid hõredad udukarvad, siis minul on ikka vähemalt sentimeetrised, mis on talvel kahvatul nahal eriti silmapaistavlt tumedad ja suvel kui olen päevitanud ja karvad pleekinud, on need silmapaistvalt heledad, justkui oleks kollane kass oma kasuka mu kätele jätnud.

Keegi ei teinud kunagi märkusi, kuid mul endal oli piinlik, sest karvad jäid näha isegi fotodel. Niisiis olen juba aastaid näinud hoolsalt vaeva kõikide karvadega oma ihul — jah, kulmud, ripsmed ja juuksed on ainsana alles, kuid allapoole kaela on kõik kadunud. Ma pole kunagi eriti sellest juttu teinud, mu parim sõbranna teab, et ma käekarvu ajan ja emagi oskab seda vast aimata. Aga ma ise tunnen end imelikult — kusagil pole ju kunagi reklaamitud kätekarvade eemaldamist ja mul on tunne, et ma olen tõeline friik, et nii teen. Aga loobuda ka ei suuda, pealegi on pärast aastatepikkust raseerimist tagasi kasvavad karvad juba veelgi tumedamad ja tugevamad.

Kas on veel naisi, kes oma käekarvu ajavad? Kas ma olen ainus? ON see imelik!?