Palju õnne, tudengid! Tühi kõht ja unetud ööd on vaid mõne päeva kaugusel

Veetsin eile terve õhtu oma selle aasta õppekava paika pannes ning ühtlasi üritasin teha valmis oma tunniplaani. Alustan seda alati suure entusiasmiga, kuid juba teist aastat lõpetasin ma lihtsalt masendunult tunniplaani vahtides ja mõeldes: “Mida sa ometi teed!?” Milline luksus oleks elada vanemate katuse all ja keskenduda vaid koolis käimisele. Milline viletsus on jagada kolme inimesega kahetoalist korterit, teenida kuus viletsad 370 eurot ja käia kohal vaid pooltes loengutes, et sellest 370 eurost mitte ilma jääda.

Kui ma poleks saanud tasuta õppekohale, oleks ülikool minu jaoks üleüldse ära jäänud. Kui sõbranna ja tema kallim mind lahkelt endaga korterit üürima kutsusid, mõtlesin, et kõik loksub paika ja läheb hästi, sest kolmepeale ei saa ju üür ja kommunaalid midagi nii hullu olla. Noh, hetkeseisuga läheb mu 370 eurost 140 eurot üürile ja maksudele, veebruaris läks isegi üle 200. Ühtlasi tuleb tasuda telefoni ja interneti eest ja et ma ühest linna otsast teise päris jalgsi käia ei viitsi, peab hoolitsema ka kuukaardi eest. Ma pean endale igal kuul tegema eelarve ja sellest 100% kinni pidama, vastasel juhul lõpetan nii, nagu suve algul sessi ajal, kui ma olin põhimõtteliselt ainult tööl ja õpikute taga, ei saanud mahti süüagi teha ja elasin valmistoidust. See, teadagi, pole eriti odav ja ma tegin end madalamaks kui muru ja küsisin sõbrannalt laenu. Ma VIHKAN laenu küsimist, sama hästi võiks endale markeriga otsa ette kirjutada “Ma ei saa hakkama!”

Teisel semestril sain ma õppetoetust, millest oli veidi abi, kuid siis jäin halvenenud õppetulemuste tõttu sellest toetusest ilma. See on nagu mingi surnud ring… Tahad roetust? Õpi hästi! Tahad hästi õppida? Ära käi kooli kõrvalt täiskohaga tööl. Tudengiaeg peaks olema lõbus ja hea, looma uusi võimalusi ja tutvusi, kuid mina kiristan hambaid ja mõtlen, et pärast kolme aastat peost suhu söömist saan ma ka põhimõtteliselt ainult lõpetamata kõrghariduse. Aga kui midagi selles osas ette ei võeta, ei kavatsegi ma magistrisse minna. Ja milleks siis kogu see vaev end üldse väärt on? Suurem osa tööandjaid paneb ainult bakakraadiga CV-d lihtsalt kõrvale. Ja siis ma mõtlen, et miks ma üldse ülikoolis käin? Tuttav on ainult keskharidusega juba neljandat aastat suurfirma reklaamiosakonnas, vend lõi käega, hakkas elektrikuks ja teenib rohkem kui mu ema ja isa kokku… eks seda on talle tarvis ka, sest kolm last ja puudega naine ei pea end ise üleval.

Siin ma istun, lõpetamata õppekava ühel, kinnitamata tunniplaan teisel pool ja mõtlen, et milleks seda kõike üldse tarvis on? Siin maal ei hoita oma tudengeid ja need, kel õnnestub kõrge kraadini jõuda, sõidavad siit minema. Ma olen vetnud lõputuid unetuid öid lakke vahtides ja mõeldes, mille pagana nimel ma üldse niimoodi kannatan. Kas ma üldse tahan enam õppida!?

Soovin igatahes kõigile teistele tudengitele edukat uut õppeaastat, minusugustele virelejatele täis kõhtu ja piisavalt unetunde. Ja teie, kes te elate ema-isa katuse all ja saate vaid koolis käia — te olete iga nälgiva tudengi silmis rikkaimad inimesed sel maamunal.