Olin esimeses klassis üsna arglik ja tagasihoidlik laps, suud väga palju ei avanud ja uudistasin rohkem, mida teised teevad. Et ma olen sünnist saati kehva kuulmisega olnud, oli ka õnnetus, et sattusin istuma kõige tagumisse pinki — nimelt siis polnud me veel avastanud, et ma ühest kõrvast õigupoolest kurt olen.

Igatahes, teisel kooliveerandil otsustas õpetaja, et ei kannata enam ulakusi ja seda, kuidas lapsed pidevalt oma asjad koju unustavad. Ta otsustas teha seinale n-ö kriipsusüsteemi, kus iga lapse nime taha tõmmati kriips, kui ta midagi unustas/ei osanud/pahasti tegi (tagantjärele mõeldes üpris haige asi, aga mis seal ikka). Viie kriipsu järel sai päevikusse punase kleepsu ja märkuse. See süsteem mind väga ei häirinudki, aga ma sain täieliku šoki, kui ta seda meile tutvustas. Nimelt…

Istun mina tagumises pingis ja tund ning sellega koos ka koolipäev saab läbi. Õpetaja aga ütleb: “Istuge veel lapsed, ma tahan teile midagi rääkida.” Olgu, istume. Ja siis seletas ta sama jutu ära, mis mina eelmises lõigus, aga halb kuulmine ja seitsmeaastase mõistus tõlkisid selle minu jaoks ümber nii: “Kui te pahandust teete, saate kriipsu endale peale ja kui viis kriipsu olete saanud, saate märkuse ka.” Minu jaoks oli aga “kriipsu peale saamine” nagu vitsa saamine, sest olin just kusagilt lasteraamatust meelde jätnud, et vitsa saades jäävad jutid pepule.

Ma pistsin kõva häälega nutma ja ütlesin: “Õpetaja, mina ei taha vitsa saada!” Minu väike süda oli aru saanud, et õpetaja annab viis korda vitsa ja siis saad veel märkuse ka sinna otsa.