Kooliblogi: miks Markus esimesel päeval koolist nutuga koju tuli
Teisipäeva, esimese koolipäeva hommikul, pakkisime koos Markuse asjad kokku, valisime välja viisakad ja lapsele meelepärased rõivad ning saatsime ta klassini. Õpetaja võttis ta naeratades vastu, juhatas kohale ja sinna ta meist jäi. Uuesti nägin last alles kell neli, kui talle pikapäevarühma järgi läksin.
Klassiuksest sisse astudes vaatas mulle vastu üks üsna tusane poiss. Laps haaras põrandalt kiiresti oma koti, pani kampsuni selga ja jooksis klassist välja. Garderoobis riideid vahetades olid ta silmis pisarad. Klassivennad olid pikapäevarühmas tema kaasa võetud uut mudelautot mõttetuteks ja titekateks nimetanud ning Markuse kohta auto tõttu samuti “titt” öelnud.
“Sa võid ju sundida, aga mina sellesse kooli enam tagasi ei lähe,” teatas laps mulle koduteel.
Nonii, esimene karm elukooli õppetund siis kah esimesel päeval kohe saadud. Uurisin, mida Markus ise poistele vastu ütles ja mida õpetaja tegi, kes oli samas ruumis ja kindla peale seda kõike kuulis. Õpetaja ei teinud Markuse sõnul midagi, Markus ise oli neile öelnud, et kes teisele ütleb, see ise on ja nende juurest koos oma autoga ära läinud.
Järgmisel hommikul ärkas Markus “peavaluga”, mille võttis ära minu luba tal seekord pikapäevarühma mingi teine mänguasi valida. Muidugi oli ta nüüd targem ja võttis kaasa mingi plastmassist multikategelase, kõige ägedama, mis tal on. Ja siis oli eilsetel kiusajatel suu kinni ning pikapäevarühmas kõik kambakesi Markuse lelu ümber.
Ehk siis — kel kõige ägedamad mänguasjad, see kõige kõvem mees.
Mul on raske leppida sellega, et selline suhtumine on normaalne. Ma ise olen Markusele alati õpetanud, et kellegi riideid, mänguasjad, haigus, välimus vms ei ole arutamist väärt teema ning mitte mingil juhul ja mitte kunagi ei tohi kedagi nende pärast halvustada või mõnitada. Jah, ma tean, elan vati sees ja hoian oma last ka sellega vati sees, aga mul oleks pagana hea meel, kui see tobe asjadekultus normaalsuse piiridesse jääks ning vanemad õpetaksid oma lastele, et see, milline auto kellelgi on, ei tee temast normaalsemalt või ebanormaalsemat inimest. Markusele uue mänguasja kaasa lubamisega ma muidugi räägin iseendale vastu, aga mis valikud mul on? Ma kas lähen vooluga kaasa ja teen kõik selleks, et mu lapsel oleks selles voolus võimalikult hea või siis hakkan võitlema tuuleveskitega ja muudan lapse elu sellega ebamugavaks.
Meil tuleb üsna pea lastevanemate koosolek ja ma kavatsen selle teema kindlasti üles võtta. Koolis peab juba esimese klassi esimestest päevadest peale valitsema nulltolerants igasuguse kiusamise, mõnitamise ja halvustamise suhtes. Mida kindlameelsemalt lastele see praegu selgeks tehakse, seda suurem on võimalus, et nad peavadki sõbralikku ja heatahtlikku suhtumist teistesse normaalseks ning suhtuvad ise kiusamisse ja kiusajatesse halvasti. Ma loodan, et õpetaja on ses küsimuses minuga ühel nõul.
Igatahes on mul kahju, et Markuse esimene koolipäev niimoodi läks ja loodan, et ülejäänud nädal kulgeb vähe rõõmsamas meeleolus. Järgmisest nädalast algavad ka trennid ja huviringid ning Markus ootab neid väga.
