Minu põrgulikud mesinädalad: 20 tundi lennujaamas, toidumürgitus ja kadunud sõrmus

Keegi kirjutas hiljuti Naistekas oma ebaõnnestunud pulmadest ja pärast mõningat mõtisklemist ja mehelt loa küsimist otsustasin saata teile enda loo. Mina ja mu abikaasa veetsime kõige ebaromantilisemad mesinädalad, mida iial ette kujutleda võib. Nüüd mõeldes oli nendeski omamoodi romantikat ja see kõik lähedas meid veelgi, aga kõhuviiruse ja vähemalt kolmanda astme päikesepõletusega Tais hotellitoas istudes ei tahtnud me küll kuhugi mujale kui tagasi koju, oma väikesesse Kakumäe korterisse.

Meie mesinädalad algasid 20-tunnise viivitusega lennujaamas, mis tähendab, et oma esimese mesinädalate öö veetsime me kõvadel pinkidel keras olles. Alguses oli armas niimoodi kaisutada, aga kui tiksunud oli juba kümme tundi, sai meil lootusetult kõrini — kõik snäkid olid söödud, ajakirjad sirvitud ja telefonimängud mängitud. Mõtlesin hetkeks isegi õudusega, et kas nüüd siin lennujaamas saame me ka kõik jututeemad omavahel räägitud, nii et ülejäänud elu oleme vait, sest ausõna — see näis IGAVIKUNA! Kui lõpuks lennukile saime, jäime kohe magama, ehkki algul olime plaaninud kindlasti lennukis šampust juua ja puha.

Taisse jõudes istusime esimesele taksole, mida nägime ja algas sõit hotelli poole. Meie arvestuste järgi oleks see pidanud kestma umbes 20 minutit, kuid hotelli ees peatusime alles 45 minuti pärast. Hiljem kaarti uurides jõudsime järeldusele, et saime lihtsalt haledalt tünga — noored ja rõõmsad, tõenäoliselt esimest korda Tais, las maksavad topelt! Hotelliga olime aga väga rahul, meie tuba oli suur ja avara rõduga. Vaade oli pisut nukram kui reklaamfotodel, kuid teadsime, et me ei ole ju niikuinii väga kaua oma toas — tahtsime ikka ringi sõita ja avastada. Et kell oli juba päris palju, otsustasime esmalt lihtsalt leida koha, kus õhtust süüa. Hotell jäi sel õhtul ära, sest hotellis söömine oleks ju “igav” olnud. Me leidsime õdusa ja intiimse söögikoha enda hotellist mitte liiga kaugel. Seal pakuti sushit ja mereande ning et me armastame mõlemaid, tellisime suured portsud ning kõrvale terve pudeli valget veini. Pärast õhtusööki läksime hotelli, et olla järgmisel päeval puhanud ja erksad, valmis alustama oma kümne päeva pikkuseid mesinädalaid!

Ma ärkasin poole viie ajal hommikul suure kõhuvalu peale. Kõhus keeras ja purises ja ma jooksin tualetti, kus veetsin järgmised pool tundi.

Vannitoauksele kõlas koputus: “Kas kõik on korras?”
“Jah, need mereannid polnud vist hea mõte. Mine tagasi magama, kõik on hästi!”
“Asi on selles, et… Mul on ka vetsu vaja. Kohe!”

Nii olime me kuni lõunani kordamööda tualetis, varem tuppa tellitud hommikusöök (soojad vahvlid, värskelt pressitud mahl, puuviljasalat, marjamuffinid… ) jäigi puutumata ja alles kella kahe-kolme ajal tundsime, et oleme piisavalt terved, et minna Taid avastama. Kaks tundi hiljem olime hotellis tagasi ja võitlesime tualettpoti pärast. Õhtul koperdasime söögisaali ja näksisime pisut “ohutuid toite”. Siis keerasime magama ja meie esimene päev mesinädalaid oli läbi.

Järgmised päevad olid juba pisut paremad. Me peesitasime rannad, sõitsime jalgratastega ringi, tutvusime kohaliku kultuuriga, valisime pisut hoolikamalt söögikohti, tegime kauneid fotosid ja nii edasi. Kõik oli imeilus ja romantiline. Veidi enne lahkumist veetsime viimase päeva rannas — hullasime vees, jõime maitsvaid kokteile ja olime justkui paradiisiis, ainsaks mureks peatne lahkumine. Kui me hotelli tagasi jalutasime, otsisin ma kotist veepudelit ja pilk jäi pidama mu käel.

“KUS MU SÕRMUSED ON?” Nii mu abielu- kui kihlasõrmus olid haihtunud (kandsin neid samas sõrmes).

“Mida!? Sa kaotasid oma sõrmused ära?”

“Neid pole mitte kuskil!” sobrasin meeleheitlikult kotis ja kleiditaskutes.

Ei jäänud midagi muud üle, me jalutasime tagasi randa ja sobrasime liivas nagu hullud koerad, minul pisarad silmadest voolamas ja mees, ehkki ka mulle kaasa tundmas, pead raputades ja mõeldes, kuidas üks naine võib nii rumal olla. Nutetud silmadega jalutasin tagasi hotelli, südames veel kripeldamas, et peaks minema veel kaevama, aga mees ütles, et pole mõtet enam, kui miski liiva kaob, siis jääb see sinna. Pealegi, veel hullem  — äkki kadus vette? Olime terve õhtu tusased, mina rohkem kui mees.

Tagasiteel vaatasin lennukis kaamerast fotosid ja avastasin, et me polnud teinud ainsatki pilti oma hotellist või hotellitoast ning need ainsad paar fotot, kus olime palunud kellelgi meid koos pildistada, olid alla igasuguse arvestuse (kohapeal elevusega ei pannud nagu tähelegi, aga hiljem neist mingit pildiraamimaterjali küll ei saanud… ). Ohkasin sügavalt ja vaatasin oma tühja sõrme.