Kooliblogi: ergonoomiline ranits osutus mõttetuks raharaiskamiseks!

Nüüd saavad kõik kommentaatorid, kes mu esimese ranitsaloo peale tänitama kukkusid, käsi plaksutada ja kooris hüüda: "Ma ju ütlesin sulle!" Jah, teil oli õigus. Kuulus ergonoomiline ranits on osutunud selle kooliaasta mõttetuimaks ostuks, üsna kalliks veel pealekauba.

Eile õhtul pakkisime koos Markuse kooliasju kokku. Kotti pidid mahtuma muusikaõpik, aabits, aabitsa töövihik, kirjatehnika vihik, matemaatika töövihik, matemaatika vihik, loodusõpetuse õpik, lootusõpetuse töövihik, pinal ja päevik. Pärast tunde läheb poiss trenni, mistõttu tuli kaasa pakkida ka trenniriided ja tossud. Lisaks joogipudel ning õun ja võileib, et pärast trenni nälg maha ei murraks. Päris palju asju, kas pole?

Palusin Markusel koolikott õhtul esikusse ära viia, et hommikul oleks hea võtta, aga poiss tegi virila näo ja väitis, et ei jaksa seda liigutadagi.  Algul küll natuke kurjustasin, et ei ole vaja sellist nägu teha, kõik lapsed on saanud oma kotiga vabalt hakkama, kuid siis andis Markus mulle seda proovida… See kott oli nii raske, et isegi minul oleks keeruline sellega terve tee kooli ja pärast tagasi marssida. Lisa sinna veel kehalise kasvatuse kott ja joogipudel ning kokku tuleb pamp, mille tarimisega saavad hakkama vaid suured issid.

Selle peale sai minu mõõt täis. Võtsin lapse asjad kotist välja ja pakkisin teise seljakotti ümber. Kirjutasin tolles eelnevas blogis, et eelmisest aastast on meil õnneks olemas üks teine seljakott, mida oleme siiani kasutanud trennis käimiseks. Arvasin suvel, et Markus saab sellega edukalt koolis ka käia, aga abikaasa saabus ühel päeval selle ergonoomilise ranitsaga koju. See teine seljakott on täiesti tavaline, seljal on mingi väike pehmendus ja õlarihmad on piisavalt laiad ja toekad ning kott ise kaalub umbes paarsada grammi. Ergonoomiline kaalub 1,3 kilo. Jah, kott on endiselt raske, aga vähemalt sain koti arvelt lapse kandamit natukenegi kergendada ning leppisime kokku, et esmaspäeviti viib abikaasa ta autoga kooli ja aitab kehalise asjad garderoobi viia. Teistel päevadel õnneks sellist kaamlikoormat tarima ei pea.

Olgu see kurikuulus ergonoomiline nii tervislik ja popp kui tahes, Markus käib nüüd ja edaspidi koolis selle väiksema ja tervelt kilo võrra kergema kotiga. Ning vanemad raputavad endale tuhka pähe mõtlematult moeröögatusega kaasa jooksmise ja ülisuure ning mõttetu kooliraha maksmise pärast.