Kooliblogi: misasja? Esimeses klassis kodutööde eest hindeks kaks?

Esimese klassi lapse jaoks ei ole midagi motiveerivamat kui õpetaja kiitus ja midagi vähem motiveerivat kui negatiivne hinnang. Kõik õpetajad peaksid seda ju teadma ja seetõttu vajus mu suu lahti, kui kuulsin, et mõnes koolis pannakse juba praegu, teisel koolinädalal, hindeid ning üks laps olevat saanud kehvasti kirjutatud ülesande eest kahe.

Kui Markusele kooli valima hakkasime, oli esmaseks kriteeriumiks muidugi kodu lähedus. Teiseks ülioluliseks kriteeriumiks oli see, et vähemalt esimese poolaasta jooksul ei hakata lapsi traumeerima hinnete või hindeid asendavate kleepsudega. Ükskõik kui nunnud need kleepsukesed ka pole, laps saab väga hästi aru, et kollane naerunägu tähendab, et ta on olnud tubli ning punane allapoole suunurkadega jänku märgib seda, et ta on läbi kukkunud. Ja näidake mulle last, kes on hea meelega nõus pärast punast kleepsu veel kooli tagasi minema või koduseid ülesandeid tegema.

Markusele hindeid ei panda. Kleepse esimesel veerandil ka mitte. Õpetaja annab suulist tagasisidet ja vajadusel informeerib tagasilöökidest, puudujääkidest või tegemata jätmistest lapsevanemaid meilitsi või e-kooli kaudu. Õnneks pole ma veel ühtegi kirja saanud :)

Teisel veerandil tulevad kleepsud, aga ainult positiivsed kleepsud. Negatiivseid ei panda. Eks seegi ole ju "hindamine", aga vähemalt natuke valutum ja tore sissejuhatus päris hinnetesse.

Aga tean, et paljudes koolides on ka teistmoodi. Hindama hakatakse mõnel pool kohe esimesest päevast peale ja hinnaalandust ei tehta - alles kooliteed alustavaid ja koolieluga harjuvaid mudilasi hinnatakse samade normide järgi kui seitsmenda klassi lapsi. Põhjendusega, et kunagi peavad nad ju nagunii hindeid saama hakkama ja milleks siis sellega venitada ja luua illusiooni koolist kui nunnust ja pehmest pesast, kus kõigile tehakse ainult pai. Parem ikka kohe esimesel nädalal täislaksuga, ei mingit hellitamist, harjumist ega sisse elamist!

Tulemust nägin eile ühe sõbranna lapse pealt. Tema oli saanud ilusa punase kahe TEISEL KOOLINÄDALAL selle eest, et kirjatehnika kodune ülesanne oli sooritatud lohakalt. Laps helistas emale koolist, nuttis ja nõudis, et ema ta koolist minema viiks. Kodus nuttis edasi, keeldus koduste ülesannete lahendamisest ja vandus, et tema ei tõsta enam jalgagi klassi uksest sisse, sest ta ei meeldi õpetajale ja õpetaja arvab, et ta ei oska A tähte kirjutada. Laps oli šokis, ema oli šokis. Usaldus kooli kui institutsiooni vastu kadus ja laps, kes nagunii ei tahtnud kooli minnagi, sai kinnitust, et kool ongi üks kole ja hirmus koht. Ja õpetaja on keegi, kes ei ole mitte selleks, et aidata, vaid selleks, et alandada ja häbistada. Mida see õpetaja mõtles või tundis seda kahte kirjutades, ei tea.

Ma loodan, et selliseid koole ja õpetajaid, kes väikeseid esimesi klassi lapsi hinnetega šokeerivad, on vähem kui neid, kes mõistavad, kui hävitavalt selline asi lapse enesehinnangule, eneseusule ja usku õpetajasse kui abistajasse mõjub.

Lugejad, mida teie arvate? Kas esimeses klassis peaks hindeid panema? Või ongi hinnetevaba kool "pehme ja nunnu" ja lapsed saavad lõpuks, kui hinnete aeg kätte jõuab, hoopis suurema šoki?