Kooliblogi: kao minema, ma ei ole enam su sõber!
Markusel ei ole kunagi olnud semu, keda saaks nimetada parimaks sõbraks. Ta suhtleb kõikidega, nääkleb ja tülitseb samuti kõikidega ja lepib siis nendega jälle kiiresti ära. Klassis on tal paar varasemast tuttavat last, kuid nemad on samuti sellised igapäevatuttavad, kellega mõnikord on tore mängida, aga tavaliselt siiski mitte. Tema lasteaiasõbrad, kellega ta oli lähedasem, on teistes koolides ja mööda Tallinnat laiali ning me näeme neid nüüd kahjuks väga harva. Ma näen, et Markus tunneb oma lasteaiasõpradest suurt puudust.
Kust leida aega suhtlemaks sõpradega, kes elavad meist kaugemal? Nädala sees on see peaaegu võimatu, sest lapsed käivad trennides ja peavad õppima ning kui sinna vahele torgata veel külaskäik või külaliste vastuvõtt, on lapsed pärast nii väsinud, et järgmisel hommikul ei saa neid kuidagi voodist välja. Vähemtähtis ei ole ka see, et ma olen ise pärast täispikka tööpäeva, mis mõnikord jätkub veel koduski, nii surnud, et mõte laste siiberdamisest mu elutoas ajab judinad peale. Jäävad vaid nädalavahetused, aga kord kuus laupäeval kohtudes ei jõua lapsed oma muresid ja rõõme mängimise kõrvalt ära jagada. Jah, umbes kord kuus, sest tihtipeale on vaja kas meil või neil maale sõita või on muud plaanid…
Mida siis teha, et side sõpradega ei kaoks? Kuidas teie aega planeerite ja lapse kaugemal elavate sõprade jaoks aega leiate?
Veel üks probleem, mis on meil tegelikult juba päris tükk aega üleval olnud, kuid lahendust pole saanud. Markusel on üks “sõber” kõrvalmajast, kellega nad mõnikord harva suudavad rahulikult koos tegutseda, kuid tavaliselt lõpevad nende mängimised sellega, et Markus tuleb nuttes koju ja vannub, et tema enam mitte iialgi selle Lauriga tegemist ei tee. Lauri on hetkel meile lähim samaealine laps, kuid ta on erakordselt temperamentne, lausa äkiline ja kipub ka kaklema. Paar korda olen aknast näinud, kuidas Lauri täiesti tühja koha pealt ägestub, lööb Markust rusikaga ja karjub “Kao minema, ma ei ole enam su sõber!” Ükskord juhtus see näiteks seetõttu, et Markus keeldus talle puu otsast alla viskamiseks andmast oma lemmikautot. Teinekord meil külas olles ei lubanud Markus tal meie kassi kiusata, Lauri jätkas sellest hoolimata ning kui Markus kassi teise tuppa viis, andis Lauri talle jalaga. Loomulikult olen ma Lauriga ise rääkinud ja korrale kutsunud ning ka Markusele selgitanud, et kui ta ei taha, siis ta ei pea sellise lapsega tegemist tegema. Olen ka öelnud, et Markus peaks ise Laurile rääkima, et probleemid lahendatakse sõnade, mitte käte ja jalgadega, kuid poiss ei võta seda kuulda…Nüüd ongi mure, et Lauri kasutab Markust peksukotina, kui tal igav juhtub olema ning Markus, kel teisi sõpru lähedal pole, lihtsalt lepib sellega, sest üksi on ka igav. Mida ma teen? Keelan? Ei saa ju… Leian kusagilt imekombel mingi asendussõbra? Mismoodi?
Kuidas innustada ja julgustada last uusi sõpru leidma? Ma olen üsna kindel, et suur osa Markuse klassiõdedest ja -vendadest elab meie lähedal ning mul oleks väga hea meel, kui saaksin õhtuti Markuse nendega koos õue mängima saata. Kuid ta ei ole veel kellegagi lähemalt tutvust teinud ja suhelnud praegu peamiselt vanade tuttavatega. Olen püüdnud teda julgustada ja innustada ning korduvalt teinud ettepaneku, et kutsugu mõni laps meile külla või niisama õhtul õue mängima või jalgrattaga sõitma. Siiani pole vist veel julgenud. Ta ise hea meelega tahtis osaleda kahes huviringis, mis kooli poolt pakutakse ja minagi olin rahul — see on hea võimalus tal uusi tutvusi luua. Ühine trenn on ju alustuseks hea jututeema küll.
Ühesõnaga — igasugune sõpradeteemaline nõu on teretulnud. Ei tahaks, et laps päris üksi jääks, aga ajaplaneerimisega ja sõprade leidmisega on raskusi küll.
