Kooliblogi: kust võtta aega ja kannatust lapsega koos õppimiseks?
Ma tean, et kõik korralikud emad õpivad meelsasti ja hästi kannatlikult õhtuti oma lapsega. Tublidel emadel ei viska närvi mustaks, kui laps õppimise vastu mingit huvi ei tunne ning A tähtede maalimise asemel mingeid varesejalgu vihikusse kritseldab ning samal ajal aknast välja vaatab või kassiga mängib. Selle koha pealt tunnen ma end küll täielikult läbi kukkununa.
Minu, abikaasa ja õpetaja püüdlustest hoolimata on õppimine ja teadmiste omandamine koolis soovitud viisil Markusele endiselt vastuvõetamatu. Teda lihtsalt ei huvita. Kooli minnakse endiselt virila näoga, tagasi tulles vannutakse, et ei iial enam ning koduste ülesannete tegemine võrdub tema jaoks piinapingiga.
Esmalt lootsin, et Markus teeb oma koolitööd ära pikapäevarühmas. Seal olevat see tema sõnul võimatu, sest seal on lapsi palju ning kisa ja kära sees ei saa keskenduda. Siis üritasin nii, et ma olen küll õppimise ajal kodus, kuid tema teeb oma ülesanded ise ära ja pärast kontrollime koos üle. Ei tulnud sellestki midagi välja, sest kui ta üksinda oma tuppa jätan, leiab ta seal endale sada muud tegevust ning õppimine ununeb sootuks. Ainus võimalus Markuse kodused tööd valmis saada on nii, et mina või abikaasa istume tal kõrval ning tuletame talle meelde, mida vaja teha on, kui poisil mõte mujale kipub. Ja mujale kipub ta tihti.
Tunnistan — tema uimerdamine ja kohustustest kõrvale hiilimine ajavad mind mõnikord üsna endast välja. Tavaliselt on mul samal ajal tarvis veel õhtusööki valmistada, oma tööasju ajada, mees tahab juttu rääkida, kass korraldab sigadusi, keegi helistab vms. Pange kõik need asjad kokku, lisage veel tööpäevast tulenev väsimus ning ma usun, et saate aru, kui plahvatusohtlikuks see olukorra muudab.
Ja siit tuleb välja üks suur valupunkt — kuidas ma saan lapse õppima nii, et see talle veelgi vastumeelsemaks ei muutu? Vabatahtlikult ta seda ei tee, see on selge. Ta vihkab koduseid ülesandeid, kuigi need ei ole rasked ja ta saab tegelikult nendega kiiresti ja hästi hakkama. Põhiline aur kulubki tal vastu vaidlemisele ja halamisele, kuidas ta ei oska, ei saa, ei taha, ei viitsi jne. Kui ma ta laua taha toolile surun ja teda seal vägisi kinni hoian (jah, selline mõte on rohkem kui üks kord mu peast läbi käinud), muutub õppimine talle veelgi vastumeelsemaks kui see praegu juba on. Asjadega või rahaga ära ostma ma teda ei hakka, nagu paljud on soovitanud. Mis siis edasi saab? Praegu saab õppimise eest oma kommi kätte, aga kolme aasta pärast nõuab juba telekaid ja ATV`sid? Ma ei usu sellesse eriti.
