Lõpetage õiendamine! Mu poeg võib mängida nukkudega ja riietuda roosasse ja see on okei!
Issand küll, kui kõrini mul sellest on. Kas poleks aeg juba üle saada sellest “õiged mehed ei nuta ja mängivad ainult autodega ja kannavad AINULT tumesinist värvi riideid.” Mu poeg võib ise valida, milliste mänguasjadega ta mängib ja milliseid riideid ta kannab. Mul ei ole mitte mingit probleemi osta talle roosad trussikud või lilla T-särk, kui mulle need meeldivad ja kui laps ise on nõus neid selga panema. Jumala siiber on sellistest lausetest, nagu “roosa on ju tüdrukute värv, sa oled nagu plika, kui roosat kannad, ükski õige mees ei pane roosat pluusi selga!” No öelge, kuidas sinine värv mehe rohkem meheks muudab kui kollane, roosa või lilla? Kas see pigem nagu iseloomus ja kasvatuses kinni pole???
Aa, ja kasvatajal oli ükskord ütlemist tema kaisukaru kohta. Lasteaias olevat kaisukarud kaasas ainult tüdrukutel. "Kas sina oled ka tüdrukuks hakanud või?" Poja armastatud mõmmi lendas otseteed prügikasti ning ta nuttis end edaspidi lasteaias magama. Armas, eks?! Ühele lapsevanemale jäi ette, et laps koos tema tütrega lasteaias õues lillepeenart meisterdas ja oma istutatud ristikut hoolega kastis. "Kuule, äkki sa ütleks talle ise, et see lillevärk on ikka rohkem nagu tüdrukutele?" sosistas see ema mulle. Oleks tahtnud talle kõrvakiilu anda...
Eriti vihale ajas mind üks vanamees ükspäev mänguasjapoes. Läksime pojaga talle sünnipäevakingitust valima ning lasime tal ise otsustada, mida ta soovib. Püüdlikult ja kohusetundlikult (nagu KORRALIKELE poistele kohane) vaatas ta esmalt legosid, siis käis tiiru autode vahelt läbi, kuid silmad pani tal särama hoopis üks mängupliit, millega käisid kaasas plastmassist puuviljad, pannid jms kokkamiseks vajalik. Minu poolest okei, mehe poolest okei, laps jumala rõõmus ja rahul…kuni nurga tagant ilmus välja mingi pensionieelik, kes, saate aru, kukkus mu pojaga õiendama! Tema ikka vaatas, et üks tore poiss on poodi tulnud, aga nüüd selgib, et hoopis mingi plikakene, kellele meeldivad plikade mänguasjad! Pojal nutt kurgus, minul juuksed vihast peas püsti, panin vanamehe paika! Ütlesin talle, et tema asi pole kommenteerida ja hoidku oma arvamus endale, kuid ega tema sellepärast veel vaikinud, vaid õiendas edasi, et nii need kanaemad homosid kasvatavadki. Ja mis see sinu asi on, karjusin ma juba tulivihaselt, mille peale vanamees ümber pööras ja pobises, et üldse enam käituda ei osata. Loomulikult valis mu poeg endale siis lego, kuigi poest lahkudes vaatas veel igatsevalt selle pliidi poole. Kahjuks on selliseid “heasoovijaid” meie armsal kodumaal rohkem kui küll.
Aga miks keegi ei võta siis kunagi sõna, kui pisikesed tüdrukud eelistavad joonistamise ja heegeldamise asemel õues joosta, puude otsa ronida ja poistega peitust mängida? Miks nemad on “armsad röövliplikad” mitte “nagu poisid”? Miks on okei ja isegi armas, kui tüdrukud näevad välja ja käituvad nagu röövliplikad, aga kui poiss ilmutab vähegi pehmemaid jooni, pannakse talle kohe halvamaiguline silt külge?
Mul on jumala ükskõik, kas mu pojast kasvab ülimehine sõdur, patsiga IT-äss või kingadisainer. Ta võib nutta, riietuda roosasse ja mängida nukkude ja karvaste mänguloomadega, neid riietada ja neile unelaulu laulda, kui ta tahab ja see ei tee teda halvaks inimeseks või “plikaks”. Halvaks inimeseks teete ta teie, kes te kommenteerite laste riietust, mänge ja mänguasjavalikut.
