Kooliblogi: väike uimane vanainimene ja kadunud asjade statistika
See, et esimese klassi laps nii udu võib olla, on mulle üsna suur üllatus. Muidugi on tegu mu oma lapsega ja keegi ei tunne teda paremini kui ma ise, kuid ta siiski suudab mind üllatada… Lasteaia ajal ei olnud tal unustamisega küll nii suuri probleeme kui praegu. Kaduma läks vist vaid üks auto, aga seegi toodi hiljem tagasi — selgus, et selle oli üks rühmakaaslane taskusse pistnud.
Nüüd aga on kaduma läinud järgmised asjad:
- lukuga kampsun
- harilik pliiats
- kollane pliiats
- sokid
- joonlaud
- Ben 10 mänguasi
No õnneks on meil võrreldes mu tuttavatega vist veel päris hästi läinud, sest eelpoolnimetatud asjad on võrdlemisi tähtsusetud. Kampsunist on küll kahju, aga loodetavasti ilmub see peatselt kas mõne klassikaaslase kodust välja või avastan ma selle kooli leitud asjade kastist. Kollase pliiatsi peal oli nimi, seega on tõenäosus suur, et sellegi tagasi saame. Sokid, joonlaud ja mänguasi tuleb ilmselt maha kanda ja kooliraha arvele panna. Sõbranna laps on kaks korda oma telefoni kooli jätnud, teine laps ei suuda oma trenniasju pärast ujumist kokku panna ja kaasa võtta (ema ju garderoobis kaasas ei käi) ning üks sõber tuli ühel päeval koolist ilma ranitsata koju.
Saada laps asju meeles pidama on ikka uskumatult raske ülesanne. Näiteks istub tema päeviku vahel juba kaks nädalat trenni vastu võtmise avaldus, mille ta pidi treenerile esitama. Igal õhtul ja igal hommikul tuletan ma talle meelde, et ta selle täna kindla peale treeneri kätte ära viiks ning iga päev pärast kooli Markusega koduseid töid tegema hakates avastan ma selle paberi natuke rohkem kortsununa sealtsamast päeviku vahelt. Nädal aega tassis ta kaasas kunstiõpetuses vaja minevat lauakatet, sest unustas selle kappi ära panna. Samamoodi tuleb talle meelde tuletada, et pärast kooli vahetatakse teksad dresside vastu ja veel nii palju muid pisiasju, mis enne kooli algust olid täiesti tavalised igapäevaelu juurde kuuluvad tegevused.
Kooli algus on olnud tõepoolest väga suur elumuutus ning ma täitsa saan aru, miks lapsel pea laiali otsas on, kuid ma ei suuda ka igat asja hommikust õhtuni meelde tuletada ja kaheksa korda korrutada. Tõenäoliselt olengi ma ta ise sellega ära rikkunud ja tal ei ole tekkinud harjumust ise oma asjadel silma peal hoida, kuid ma ei ole kindel, kas praegu ümber harjutamine on just parim idee… Väiksemate asjade puhul kindlasti, aga kooliasjade suhtes ei saa ma kohe kindlasti ükskõikseks jääda. Tegemata kodutööde eest saan ju tegelikult märkuse mina. Samuti asjade puudumise eest.
Lasen Markusel igal õhtul järgmiseks päevaks vajalikud asjad ise kokku panna ja kontrollin pärast üle. Tavaliselt on pooled asjad puudu. Päevik vedeleb laua all, pooled pliiatsid on kass laiali tassinud ja loodusõpetuse töövihik on hoopis sahtlisse pandud. Kui ütlen, et mõned asjad on kotist puudu, vaatab Markus mulle üllatunult otsa ja kinnitab, et kõik on just täpselt nii nagu peab ja tema on kooliks täiesti valmis! Ausõna!
Ilmselt kulub sisse elamiseks veel natuke aega...
