Initsiatiivitusega on raske hakkama saada küll. Olen praktiseerinud seda, et eelkõige “jätan emmemata” asjades, mis puudutavad teda ennast, st kui hakkame tema sugulastele külla minema, ei liiguta ma lillegi, et midagi kokku leppida, kinki või torti osta vms (igatahes ilma temapoolse palveta, st vähemalt selle peale mõtlemiseta ma seda ei tee).

Emmemine on raske nii emmejale kui emmetavale — ja ainus võimalus lugupidamist tesie vastu säilitada ongi jätta emmemata, st mitte korraldada tegevusi teise elus alustades asjadest, mida mees ise vajab.

Kui inimene ei liiguta ennast nii palju, et enesele vajalikke asju korraldada, siis milleks peaks keegi teine selle oma mureks võtma — siis tuleb olla ilma — nt minna külla ilma kingita ja lasta mehel, kes pole asja peale osanud-viitsinud mõelda ega kingi soetamiseks ühtegi sammu astuda, endal piinlikkust tunda. Kui tal pole terveid sokke, siis tuleb tööle minna katkistes niikaua kui tuleb meelde omale sokid soetada.
Kui midagi on vaja korraldada ühiselus, siis on selge, et kui mina ei korralda, siis ei juhtu midagi — võin teise ja kolmanda elu praegusele otsa oodata ja jäängi ootama.

Taspisi edeneb kui ise endendad — aga tema asjad minu edendamisele ei kuulu, ühiselu edendamisest pole pääsu, kui tahad, et midagi edeneks.
Õnneks on mõlmast soost lapsed saanud selle selgeks, et oma elu tuleb enesel edendada ja mitte emme peale loota

See on ka hea soovitus, et asjades, mis eeldavad suurt lugemust, tuleb rääkida inimestega, kel on suur lugemus — sõbrannadega.

Muidu täitsa tore poiss, suhteliselt sarnane mure kurtja kaasale — ja elu oleme osanud paika loksutada, emmemise lõpetamine on meid mõlemaid elu korda saamisel aidanud.