Kes ei teaks, et ketšup on populaarne magus-hapu kaste tomatitest. Ühele meeldib vähem hapu ja vähem vürtsikas, teisele magusam variant. Igal perekonnal on ilmselt oma lemmik-ketšupisort. Kasutamisviis on üldlevinud — sobib loomaliha, praekartuli, pastaga (ka bolognese maitsestamiseks). Lapsed armastavad muidugi ketšupit friikartuliga.
Ketšup on tervislik, kui teha seda naturaalsetest toorainetest ja ise, nagu mina seda tegin. Ajaliselt tuli see päris korralik tegemine — alustasin pühapäeval kell 12 ja lõpetasin kell 17. Terve päev läks, aga mitte sugugi tühja. Lapsed olid tulemusega rahul, ütlesid “hea ketšup!” ning ma ise ka, sest samal ajal sain telekast jalkaülekannet vaadata :)
Kõige lihtsam ja toredam osa oli ketšupi tegemisel suvilast värske tooraine korjamine (tomat, sibul, küüslauk) ning kõige raskem osa keetmisel õige konsistentsi saavutamine, sest keeta tuleb ketšupit hoolega ja pikalt.
Koostis:
4kg eesti tomatit
5 küüslauguküünt
5 väikest sibulat
80g oliiviõli
400 g Moscato pruunsuhkrut
5g kaneeli
2g nelki
5g ingverit
5g paprikapulbrit
1g roosat terapipart
5g sinepiseemneid
2g cayenne pipart
maitse järgi õunaäädikat — mina panin vähe, 4cl (kuni 8cl on ok)
Kõigepealt panin kõik maitseained blenderisse. Lisasin sinna ka ülaltoodud kogusest 100g Moscato suhkrut, sest ilma suhkruta ei saanud ma oma koduses blenderis maitseaineid nii peeneks jahvatada kui vaja.
Seejärel panin ka sibula blenderisse ja hakkisin peeneks. Võtsin suure poti, sinna sisse läks sibul koos oliivõliga, passeerisin klaasjaks, aga mitte pruuniks! Samal ajal kui sibul sai potti, panin tomatid blenderisse ning lasin parajaks mahlaseks püreeks. (Tomatitel kindlasti eemaldada roheline osa). Blenderist saadud tomatisegu pressisin veel läbi sõela, et seemneid, ega tomatinahkasid sisse ei jääks.
Seega sain kokku kolm erinevat koostisosa, millest tuli õige konsistents keetmisega välja võluda: klaasjaks praetud sibul, läbi sõela aetud tomatipüree ja maitseained.
Keetmisprotsess nägi välja järgmine: praetud sibulale panin juurde 60% maitseainesegust, siis lisasin poole allesjäänud suhkrust; segasin, kuni suhkur ära sulas ning viimasena lisasin tomatipüree. Ajasin segu keema, keetsin, kuni kogu massist jäi järgi vaid 60% ilusa paksu konsistentsiga ketšup. Maitsestasin veel veidi järele jäänud maitseainete ning suhkruga (maitsestamine käibki igaühe maitse kohaselt). Lõpuks lisasin veel oma maitse järgi õunaäädikat ja soola.
Vahepeal olin steriliseerinud säilituspurgid (kasutasin vanu hapukurgi ja majoneesipurke ning aurutamise meetodit, aga võib ka kuumutada). Valasin kuuma purki kuuma ketšupi ja keerasin purgi kiiresti kinni. Säilitada tuleb isetehtud ketšupit külmkapis või jahedas keldris.
Olde Hansa ja Clazzi peakokk Emmanuel Wille on varasemalt töötanud Michelin tärnidega restoranides Belgias ja Rootsis ning olnud ka Gloria peakokk. Vaata rohkem põnevaid retsepte ja kokandusnõuandeid tema blogist!
