Juuni algus on sellel aastal eriliselt ilus ja soe. Paljudes aedades sirutavad juba õitsenud kirsid oma oksi lausa tänavani. Mitmel pool tuleb kummardada, et neist mööda saada. Kõnnitee on kaetud roosa õievaibaga, mis erinevalt sügislehtedest on pehme ja sametine.

Olen tagasi Phibsboros, seal, kus vaid napp kaheksa kuud tagasi alustasin. Lahkukolimine jäi sellel korral vaid kahe kuu pikkuseks. Minu äraolekul ei ole esmapilgul midagi muutunud. Kirik seisab hallis rahus teisel pool teed, majauks on endiselt kriuksuv ja potisinine, aga majas endas ei ole enam tavalist jutusuminat. Tuleb välja, et suuremal osal poistest on sellest kohast villand saanud ja nad on otsustanud üürida kamba peale uue maja Killesteris. Mõned on juba tagasi Eestiski.

Minul veel Eesti-plaane ei ole, kõnnin hetkel hoopis Rotunda haiglasse läbivaatusele. See on üks peamisi Põhja-Dublinis asuvaid sünnitushaiglaid. Sinna saatis arst mind elukohajärgselt. Imekombel ta viimasel korral elukohatõendit ei küsinudki, muidu on selline tunne, et kanna paberit igal pool kaasas, sest seda läheb vaja nii raamatukogukaarti tehes kui ka järelmaksuga telefoni ostes. Tundub vaata et olulisemgi kui isikutunnistus.

Rotunda Hospital on maailma vanim järjest tegutsenud sünnitushaigla, mis avati juba aastal 1745. Selles haiglas on sündinud teiste kuulsuste hulgas ka näiteks laulja Bono.
Laps trallitab kõhus mis kole, teeb kukerpalle ja lööb jalaga vastu kõhuseina, otsekui nõudes kiiremas korras väljalaskmist. Seetõttu võiks minupärast see arstilkäik ka olemata olla, oleme mõlemad terved kui purikad. Nüüdseks olen olnud rase juba terve igaviku. Kõht on piisavalt suur, et näiteks varbaküünte lõikamiseks Vahuri abi paluda.

Iirimaal tunduvad rasedus ja sünnitus äärmiselt loomulikud tegevused. Ilma karjuva vajaduseta ema ja last haigla vahelt ei väntsutata. Ei mingit kuklavoldi mõõtmist, pidevat kaalumist ja sentimeetrite tagaajamist. Esimene tõsine käik haiglasse on iiri naistel alles kolmekümnenda rasedusnädala paiku. Minul on juba käimas kahekümne neljas nädal ja see on mu esimene arstlik läbivaatus.
Haiglale lähenedes näen, kuidas kolm-neli vaalasuurust naist sissekäigu ees sigaretti pahmivad. Sama innukalt nagu neile toeks tulnud mehedki. Paar neist näevad välja, justkui oleksid nad suitsupausi palunud sünnituse ajal. Suitsetavad emad ei ole Iirimaal teab mis maailmaime. Arvan, et pooled rasedatest, kes on varem suitsetanud, teevad seda raseduse ajal edasi.
Möödun suitsupilvest, et oma järjekorda oodata. Märkan, et nii mõnigi ooteruumis istuja on suisa laps. Mitmel on isegi ema käekõrval toeks. Kindlasti ei ole mõni neist veel valmis emaks saama, aga abort on Iirimaal keelatud. Kuulen, kuidas administraator ja tema juures viibiv õde räägivad omavahel tasakesi patsiendist, kes just oma lapse kaotas. Mind valdab hetkeks kaastunne ja kurbus.

Minu järjekorrani jõudes kutsutakse mind kõigepealt haigekaarti täitma, noor heledajuukseline naisterahvas esitab mulle hirmsal kombel küsimusi, muuhulgas ka:
„Kas teil on plaanis last rinnaga toitma hakata?”
Mulle tundub see küsimus veider. Mismoodi siis last toidetakse, kui mitte rinnaga? Aga Iirimaa on paraku üks väheseid riike, kus naised oma last sel viisil kohe kuidagi toita ei taha. Lapse pooleaastaseks saamiseni toidab rinnaga vaid tühine paar protsenti emasid. See on Iirimaa jaoks väga suur probleem ja tõelist põhjust vist ei teatagi. Rinnaga toitmisele tehakse reklaami, toimuvad kursused ja rinnaga toitvate emade kaitseks on suisa lõik seaduses ‒ maternity protection act. Seetõttu saan ma aru, miks haiglaõe nägu minu jaatava vastuse peale särama lööb. Nagu oleksin justsama teinud mõne heateo.

Pärast kaalumisi-mõõtmisi saadetakse mind ultrahelisse, et näha, kas lapsel kõik käed-jalad ikka õige koha peal. Arst laseb tuubist kõhule külma geeli ja ajab selle masinaotsikuga laiali. Esialgu ei saa ma ekraanile vaadates isegi sellest sotti, kus on lapse pea, rääkimata sõrmede kokkulugemisest. Mõne aja pärast pilt selgineb ja ma näen ekraanil lehvitamas ühte vahvat tegelast. Arst ütleb, et tuleb poiss.