FOTOD: Maastikuarhitekti murrangulised ideed pakuvad lahendusi ka keerulistesse aedadesse
Kes: maastikuarhitekt Piet Oudolf, kelle elutöö on viimase kümne aasta jooksul pööranud maailma aianduses uue lehekülje.
Mis: 0,4 ha koduaed.
Kus: Hollandi lõunaosas Hummelos.
Tingimused: madal liivasegune pinnas; põhjavee tase on kõrge ning aed kannatab aeg-ajalt sügistalviste üleujutuste all. Kliima meenutab Inglismaad, kuid detsembrist veebruarini kestvad talved on külmemad.
Arvan, et pole olemas harrastus- ega profiaednikku, kes oma imelist kätetööd vaadates mõnel hetkel ei mõtleks: „Oh ilus hetk, oh viibi veel… Kui saaks nii, et need hunnitud õied kunagi ei kaoks ning tuuled ja vihmad aeda ei räsiks. Ja kui päris aus olla, siis oleks tore, kui lõputu hooldamise asemel saaks vahel teha midagi muud. Kas või pingil istuda ja lihtsalt vaadata.”
Vaevalt et keegi nii mõeldes tehisaeda igatseb, kui aga nende eesmärkide poole looduslike vahenditega püüelda, siis on parimaks eeskujuks Piet Oudolfi elutöö. Aiakujunduses peetakse teda käesoleval ajal New Perennial movement’i (ehk vabas tõlkes uue püsikuliikumise) elavaks kehastuseks. Oleme ajakirjas Kodu & Aed tutvustanud Pieti loodud Drömparki Rootsis, sel suvel aga külastas rühm Eestimaa aiandushuvilisi tema koduaeda.
Murranguline aeg
Piet ja Anja Oudolfi koduaed on kolmekümne aasta jooksul muutunud kolm korda, viimane murrang oli kõigest kolm aastat tagasi. Aed asub üsna madalal alal, ja nagu Hollandis ikka, tuleb siinmail ette üleujutusi. Nii vettisid pruuniks ka meile fotodelt tuttavad lainjaks pügatud hekid, selle võrra on kahused ja nüansirikkad püsikulained ruumi juurde saanud.
„Kahju? Ei, enam mitte,” muigab Piet. „Hekid olid küll ilusad, aga nende pügamine oli suur töö.”
Samal ajal lõppes ka teine etapp pere elus. Pieti abikaasa Anja pidas aastakümneid koduaia kõrval väikest aiandit, mille nad otsustasid sulgeda. Aja jooksul levisid sealt üldkasutusse arvukad vastupidavate ja pikaealiste püsikute ning kõrreliste sordid. „Rajasime aiandi 30 aastat tagasi selleks, et leida sobivaid taimi minu kavandite teostamiseks. Me ei teadnud tollal taimedest midagi. Otsisime sobivaid liike ja sorte kokku nii botaanikaaedadest kui ka vanadest aianditest. Kogemused tulid aja jooksul. Paljud „meie taimed” on nüüd müügil nii Saksamaal kui ka Hollandis, aga ka Rootsis — sealt on eesti aednikel neid vast kõige lähem leida,” selgitab Piet hoolivalt.
Eeskuju suure algustähega
Jagamine ja hoolivus on Pieti loomingus ja eneseteostuses täiesti erilisel kohal. Tema tööd vastupidavate, ka ühiskondlikus haljastuses suurepäraselt kasutatavate püsikutega ei ole ilmselgelt ajendanud üksnes kunstipärane eneseteostussoov. Pigem on tegu aia, looduse ja inimese vahelisest harmooniast sügavalt hooliva inimesega, kes on oma oskused andnud teiste teenistusse. Nii Pieti raamatutest kui ka kodulehelt leiab paljude parkide ning aedade täpsed kavandid ja istutusplaanid. Ühtki kujundust ei ole ju tegelikult võimalik üks-ühele kopeerida — alati erinevad nii tingimused kui ka taustsüsteem. Küll aga saavad kõik kasu tema kogemusest, et õppida, milliseid taimi omavahel kombineerida.
Paljud Pieti kavandatud aiad on avalikus kasutuses olevad linnapargid sellistes metropolides nagu Chicago, London ja New York.
Kodune katseaed looduse ringkäigus
„Meie aed meeldib paljudele, ja eks me ju panimegi sellele kunagi aluse suure ideega. Tavaliselt kavandan aedu alati paberil, siin aga olen mängulisem ja istutan taimi eelneva kavandita otse peenrasse. Eesmärgiks on panna neid proovile ja jälgida käitumist. Ja siin toimub tõesti palju! Proovime alati sekkuda, kui keegi liigselt seemendab või vohab,” räägib Piet.
Kevad algab aias sibullillede õitsemisega. Juunikuus läheb teatepulk vähehaaval üle püsikutele. Kõige enam hooldust vajabki aed suve esimesel poolel, kui tärkavate ja kasvavate taimede vahelt peab umbrohtu kitkuma ning mõnda püsikut ka piirama. Suve teisel poolel on hooldust märksa vähem — alates juulist ei ole enam rohida vaja, sest taimed on nii tihedaks kasvanud, et umbrohul ei ole lihtsalt kohta. Toestamist vajavad siin väga vähesed.
„Ei ole olemas hooldusvaba aeda, küll aga saab luua võimalikult väikese hooldusega aia. Seda tüüpi aed elab oma elu, lubades omanikul ka nädalateks kodust eemal olla, ilma et midagi juhtuks,” ütleb Piet. „Tagasi tulles näed vaid, et mõni taim on võib-olla ära õitsenud, aga aed ei kaota kunagi oma värvi, vormi ega dekoratiivsust.”
Püsikutel lastakse häirimatult kujuneda nii, nagu loodus seda on määranud, närtsinud ja kuivanud õisi, lehti ning seemnekodasid maha lõikamata. Sügisesi soojade toonide üleminekuid põhjendab Piet sõnumiga, et pruungi on värvitoon. Tänu taimede jõulisele ja püstisele struktuurile pakub ka hilissügisene ning talvine aed graafilist ja nauditavat vaatepilti. Alles veebruaris, kui talv läbi ja lumi läinud, lõigatakse pealsed maha ja viiakse komposti, enne kui uus kevad sibullilled tärkama meelitab. Kui lähtuda ökoloogilisest tasakaalust ja võtta omaks kõik aastaajad — ka sügis ja talv -, võidad uue kogemuse, teab Piet.
Eesti aednike viis küsimust Pietile
Kes on teie eeskujud?
Minu eeskuju oli hollandi maastikuarhitekt Mien Ruys, kellel oli samuti oma aiand. Mõistagi lugesin läbi ka kõik Gertrud Jekylli tööd, aga lõppude lõpuks ei saa kopeerida inimesi minevikust. Elame nüüd ja praegu, kui taimed ja elutingimused on teistsugused. Miks inimestele meeldivad need suured, niitu või preeriat meenutavad püsikuistutused? Oleme kõik suuremal või vähemal määral teadlikud maailma keskkonnaprobleemidest ja pöördumatutest protsessidest, mis maakera loodusega toimuvad. Tõenäoliselt on see üks põhjuseid, miks tunneme tõmmet loomuliku ilme ja ökoloogiliselt tasakaalus aedade poole.
Kas teil on oma lemmiktaimed?
Töötan ligilähedaselt 140 taimeliigi ja -sordiga ning kavandan enamasti suuri alasid. Ühes aias kombineerin alati 50-60 taime. Kõik on omal moel lemmikud — kasutan neid vastavalt otstarbele, olukorrale ja vajadusele. Ennekõike valin teatud taimi kindla eesmärgi saavutamiseks, mitte isikliku sümpaatia alusel.
Millal ilmub teie järgmine raamat?
Tuleval aastal, see räägib püsikutega kujundamisest. Toome palju näiteid ja seletame neid nii, et igaüks mõistaks. Näitame, kuhu aiandus meie arvates suundub: inglisepärase dekoratiivse stiili asemel võtavad võimust suured püsikuistutused. Esimesel ei ole ju midagi viga, muutuse tingib vajadus leida sellele alternatiiv. Suurte haljasalade rajamine vanal meetodil — istutame ilusaid suvikuid või lühiealisi püsililli, mida pidevalt välja vahetame — on liiga kulukas ja tööjõumahukas.
Millised on teie viimased tööd?
Tänavu valmis Stockholmis Skärholmenis asuva avaliku pargi haljastus, äsja panin punkti aga Londoni olümpiapargi kujundusele. Seal, kus tänavu toimusid olümpiamängud, avatakse 2014. aastal 200 hektaril park, kuhu kavandasin suuri istutusalasid ja promenaade. Uusi töid pakutakse mulle iga nädal, ja iga tund on arvel. Kõik istutused kavandan ise, muus osas teen vajadusel koostööd mõne teise maastikuarhitektiga. Kavandan nii era- kui ka avalikke aedu, palju Ameerikas, aga ka Inglismaal.
Mis on aias kõige olulisem?
Tasakaal. Kuigi olen pühendunud püsikutele, on puud-põõsad sama olulised. Nad annavad aiale seinad ja katuse, varjavad päikese ja tuule eest. Rohttaimed on aia kõige dünaamilisem ja hooltnõudvam osa, kuid nad annavad ka kõige kiiremini tulemuse. Sul on valida, kas istutad tammepuu ja ootad pool sajandit või naudid püsikuid juba esimesel aastal. Püsikutega haljastatud aed on elav ja dünaamiline, seal on palju putukaid ning loomi, mis viitab ökoloogilisele tasakaalule.
„Pieti taimed” on:
· Võimalikult kauaõitsevad liigid ja sordid.
· Pikaealised, külmakindlad ja vastupidavad.
· Püstised ja tugeva varrega (ehk hea skeletiga).
· Dekoratiivsed ka pärast õitsemist.
· Kõrrelised.
FIRMAMÄRK
„Kavandan suuri alasid, kuhu on vaja kõrgeid taimi, neid ei ole aga just palju,” selgitab Piet. Üle 20 aasta vormis püsinud peenras on luht-kastevart Deschampsia cespitosa ja verevat vesikanepit Eupatorium purpureum tulnud aeg-ajalt vaid piirata.
MEISTRI KÄEKIRI
Piet Oudolfi eesmärk on luua mulje looduslikust kooslusest, aga mitte matkida loodust. Et aias kogu aeg midagi vaadata oleks, säravad siin kevaditi vähese hooldusega sibullilled, suve keskpaigast õitsevad tihedaks kasvanud püsikud. Nii on kõige otstarbekam rajada ka avalikke haljasalasid, mis peavad vastu pidama igasuguse ilma ja minimaalse hooldusega. Meile lähim Pieti loodud park on Stockholmis Skärholmenil. Uuri lähemalt www.oudolf.com ja vaata internetist 1. septembri Aiasaadet (Kanal 2).
Kuigi Piet on maastikuarhitekt, on tema elutööks kujunenud vastupidavate püsikute tundmaõppimine ja populariseerimine, luues elamusterohkeid, keskkonnasõbralikke ja jätkusuutlikke aedu.
Kolm aastat tagasi uuskasutuses tellistest rajatud tööhoone akendest avanevad vaated ümbritsevatele põldudele. Esiplaanil teravaõieline kastik Calamagrostis × acutiflora ’Karl Foerster’.
Loe lisaks ajakirja Kodu&Aed oktoobrinumbrist
Naistekas vabandab ajakirja tegijate ees, et selle loo pildid möödunud nädalal vale artikli juurde sattusid!
