Ma ei oska andestada...
Andestada, tähendab öelda millelegi või kellelegi mittevajalikule „jumalaga”. Tuleks harutada lahti vastuolude, kahtluste, tigeduse ja solvumise lõngakera ning teha oma elu lihtsaks ja selgeks. Kui suudame märgata, et solvumine teeb meile enestele halba, et tunnetame oma organismi ohusignaale, siis oleme juba poolel teel sellest vabanemiseks.
Edasi võib juba minna „alt üles“ — aistingutest emotsionaalse vabanemiseni. Näiteks läbi hingamise reguleerimise, lõdvestuste ja meditatsiooni.
Või siis vastupidi — „ülalt alla“ — teadvustamisest, intellektist aistinguteni. Sel juhul sobivad tunnetusliku psühholoogia ja kunstiteraapia võtted.
Valima peab endale sobivaima.
Peatugem üksikasjalikumalt teisel variandil. Olla paljude ees väljanaerdud — see on väljakutse saatusele, oma psühholoogilisele vastupidavusele. Kas ma suudan selle üle elada? Kas leian sellest enda jaoks ka midagi kasulikku? Kas võin astuda üle ja minna edasi? Kas ma võin veel kunagi kedagi usaldada? Et neile küsimustele jaatavalt vastata ning tõepoolest edasi minna, tuleb solvumine kui niisugune läbi elada kolme põhilise ülesande abil.
Esimene ülesanne — anna andeks iseendale, et oled vihane, et võtad südamesse, et usaldasid ja usaldad edaspidigi, et ei suuda teiste inimeste tegusid ja reaktsioone ette arvata. Võta endalt vastutus juhtunu eest.
Teine ülesanne — mõista iseennast ja teist inimest. Küsi endalt, mida sa valesti tegid. Kas sul tõepoolest oli abi vaja? Kas see teine inimene oleks seda saanud sulle üldse anda? Kas tõesti oli teistel nii naljakas, kui sulle tundus?
Abistav harjutus. Ürita end panna selle inimese asemele, kelle poole sa erinevatel ajahetkedel abi saamiseks pöördusid — kui ta nõustus, kui ta ei suutnud aidata, kui ta naeris su välja. Ja seejärel — nende paljude asemele, kelle ees on sul nüüd häbi. Õigemini, iga sinu tuttava inimese asemele, kellest sai sinu kaotuse tunnistaja. Räägi mõtteis nendega, kuula, mis neil on sulle öelda. Kõike seda võid teha mitte üksnes mõtteis, vaid ka täiesti reaalselt…
Vahel on kasulik arutada kogu situatsioon läbi koos kõrvaliste inimestega, kuulata nende arvamust, keda sa usaldad. Nendeks võivad olla sõbratarid, ema, psühholoog… Lähedaste inimestega tuleb seda teha kusagil puhkusel, looduses — seega, lõdvestavas ja meeldivas keskkonnas.
Kui sa ei saa otse rääkida solvajaga, võid kirjutada kirja. Ja seda selleks, et see konkreetsele inimesele edasi anda. Lõplik otsus, kas seda teha või ei, langetatakse aga spontaanselt. Selleks sobivate sõnade otsing ongi aga iseenesest tee solvumise läbi elamiseks ja seejärel sellest lahti saamiseks.
Kolmas ülesanne — lepi enda ja teise inimesega just sellistena nagu te olete. On täiesti võimalik, et tunned ka ise kahetsust ja tunnistad seda headki, mis ta sulle tahes-tahtmata teinud on. See võib olla see, mida oled õppinud kogemusest temaga suheldes, ning seegi, kuidas see on teinud sind tugevamaks ja enesekindlamaks.
Oma isikliku „mina” alalhoidmiseks tuleb õppida andestama, olles samal ajal leppimatu nende tegude ja kavatsuste suhtes, mida pead endale vastuvõetamatuiks.
