Kontoriroti pihtimus: mu töökoha jõulupidu on igavam kui vanadekodu teeõhtu

Räägitakse, et tüüpiline jõulupidu on see, kus kõik end kiiresti purju joovad, töökaaslastele ligi ajavad ja järgmisel päeval tööl punastades mööda seinaääri kõnnivad. Kui see mõnele jube tundub, siis hirmutan, et vastupidine konservatiivne variant on kordades hullem.

Töötasin aastaid keskmise suurusega firmas, kus meil olid rajud jõulupeod. Tavaliselt valisime ka mingi stiili ja kõik tulid kostümeeritult. Üks aasta oli teemaks vallatud mungad ja nunnad, teisel aga hoopis ürgaeg. Nalja sai ja peod kestsid hommikuni. Üks aasta läksin isegi liiale ja järgmisel hommikul ei mäletanud suurt midagi, aga keegi seda pahaks ei pannud. Minu meelest peaks taoliste pidude kohta kehtima ütlus: mis juhtus jõulupeol, see sinna ka jääb, rohkem sest ei räägita.

Viimaks rutiinist välja?

Eelmisel sügisel läksin teise töökohta, erasektorist üle ühte riigiasutusse (linna ja täpset riigiasutust ei hakka parem mainima). Seltskond tundus üldiselt tore. Ma ise olen vanuse poolest 20ndate lõpus, oli ka minuvanuseid ja muidugi ka vanemaid inimesi. Tööl oli siiski väga ametlik ja töine õhkkond. Kui tuli teade, et jõulupidu toimub väga lahedas kohas ja mängima tuleb üks praegu Eestis väga populaarne bänd, olin sillas. Viimaks ometi tulevad kontorirotid oma rutiinist välja ja saan ka teisi paremini tundma õppida. Hakkasin kohe mõtlema, kuidas kõik peol käituks. Huvitav, kas see viie lapse ema viskab need hallid kingad ja koleda kostüümi nurka ning vallutab tantsupõranda? Kas selles ülikenas vaikses noormehes peitub tegelikult tõeline peoloom?
Kõik mu sõbrad olid ka ühes minuga elevil, on ju mingi stereotüüp, et riigiasutuste peod on üldiselt metsikud orgia moodi üritused, kus maksumaksja raha eest end purupurju juuakse ja rumalusi tehakse. See oli nüüd veidi liialdatult öeldud, aga saate aru küll, mis mõtlen.

Orgia asemel kuivikute kokktulek

Tahaks jätkata detailsete kirjeldustega sest orgiast, aga pole midagi kirjeldada. Tegelikult oli üritus kui kuivikute kokktulek. Kõik pandi kaheksastesse laudadesse istuma. Oli kolm käiku sööke. Vahepeal peeti kõnesid. Joodi pisut veini ja söödi siis otsa. Siis mängis bänd mõned lood, inimesed tegid kohustuslikke tantsuliigutusi. Seejärel sai veel süüa ja torti ka. Siis olid veel kõned. Viimaks pandi tuled kustu ja kõik läksid koju. Umbes selline pidu oligi. Kõik olid kuidagi sama kammitsetud kui töölgi. Ma ei tea, kas hirmutas see, et ülemused võivad jälgida? Minu arust oleks normaalne kui ülemusedki sellises olukorras end vabaks lasevad. Muidu ongi tunne, et oled kui sõjaväes, kus kõik täpselt paigas on ja igaüks täpselt jälgib, mis teeb.
Pidu oli jama. Mulle tundus hiljem, et pool kohapeal olnud veinist jõin ma üksi ära, sest ka selle pealt hoidsid kõik end tagasi.

Kodus teleka vaatamine oleks põnevam

Seda imelikum oli järgneval esmaspäeval kuulata, kuidas kõik tööl rääkisid, et oli viimaste aastate üks parimaid pidusid. Ee… Mis siis eelmistel aastatel toimus? Istuti McDonald’sis ja friikartulid olid liiga külmad ja see rikkus õhtu? Või sai kohv ja tee liiga kiiresti otsa?
Tõsiselt loodan, et keegi mu peale kade pole. Õige jõulupidu on ikka muud. Kui arvad teisiti, siis istu parem kodus ja vaata telekat. Seegi on põnevam.
Aga ma olen vist ikkagi vaimse sadomaso fänn. Töötan samas kohas ja peagi on tulemas selle aasta jõulupidu. Mõtlesin, et lähen. Tegelikult on see vähemasti omakasupüüdlik, sest tean, et see seltskond eriti veini ei joo. Jääbki mulle rohkem.