Naisteka lugejad jagavad jõululugusid: päkapiku amet ei ole tõesti lihtne...
Päkapikk unustas kingid autosse
Meil juhtus siis nii, et sain lapsed magma üsna hilisel kellaajal.Suurem poja jäi üsna kiiresti tudile, kuid pisem kaheaastane mitte. Küllta mängis ja laulis ja tegi igasugu muid erinevaid häälitsusi. Ja vahepeal tuli mulle järsku meelde, et päkapikk oli maiustused autosseunustanud ja ta ei julgenud õhtul pimedas neid sealt tooma minna. Küllma mõtlesin, et mida teha! Pisike polud seda nägugi, et jääks magama.Mõne aja pärast otsustasin, et panen äratuskella varahommikuks helisema,et selleks ajaks on päkapikk julgemaks muutunud. Ja kas päkapikkärkas selle äratuse peale? Ei ärganud, sest päkpikk sai unne vajudaalles kell pool kaks öösel ja kella helin hommikul teda ei kõigutanud.Niisiis lastele haigutas hommikul vastu tühi suss. Nad oli veidipettunud, kui vabandasin päkapiku välja sellega, et ju ta oli hirmusväsinud ja ei jõudnudki nende sussideni seekord. Edaspidi on päkapikkhoolsam!
Päkapiku jalajäljed
Selle loo rääkis mulle mõni aeg tagasi mu ämm. Kui lapsed veel väikesed olid, nii 15 aastat tagasi, käisid neil öösiti päkapikud öösel kommi sussi sisse toomas. Usuti ilusti, et pisike päkapikk tuleb, kui nad head lapsed on. Kuid ühel heal päeval pärast lasteaiast koju tulekut hakkasid lapsed rääkima, et nende sõbrad on päkapikke näinud ja kuna nemad ei olnud, siis hakkasid kahtlustama ja kurvastama, et neile ei käi päkapikud, vaid ema ise paneb kommi sussi sisse. Kuna lapsed olid õnnetud ja ei usukunud enam päkapikke, tuli nende usk kuidagi tagasi tuua. Ning kui saabus õhtu ning kõik magasid, hakkas ämm mõtlema plaani, kuidas nad uskuma panna. Ta pani end tasakesi soojalt riidesse, võttis kaasa taskulambi ning läks õue, kus oli pime ning külm. Siis otsis kuurist redeli ning murdis lumiselt puult ühe oksa. Edasi sättis ta redeli paika rõdu vastu, just sinna akna juurde, kus laste sussid, ning ronis üles ja tegi oksaga lume sisse pisikesed “päkapiku jalajäljed” . Kui lapsed hommikul ärkasid, siis oh nende imestust, kui päkapikk oli tõesti käinud ja unustanud oma “jalajäljed” ära pühkida. Peale seda uskusid lapsed veel palju aastaid, et päkapikud on olemas ja kiitlesid lasteaias, et nemad on näinud päkapiku jalajälgi.
“Ei ole ilus teise sussi seest varastada!”
Olin lapse magama saatnud (mainin kohe ära, et ta magab mul lae all olevas naris) ja kahe tunni möödudes läksin päkapikku mängima. Hiilisin tasakesi tuppa, hakkasin lähenema sussile, olin juba peaaegu kohal, kui järsku avastasin enda peakohalt unise kurja tüdruku: “Emme, ei ole ilus teiste sussi seest varastada!!” No vähemalt ei jäänud ma päkapikutamisega vahele!
“Päkapikk, ega sa äkki sisse maganud ei ole?”
Meie pere usub päkapikkudesse siiani, kuigi lapsed juba täisealised. Aga kõige toredam kogemus meenub ajast, kui tütar käis vist neljandas klassis ja ühel jõulukuu hommikul äratas mind see, et ta seisis mu voodi ees ja küsis: “Päkapikk, ega sa äkki sisse maganud ei ole?”
Päkapikul oli uni kohe peaoga pühitud ja hea tuju terveks päevaks.
Miks meie peres päkapikulõksud ära keelati
Minu tädipoeg tegi ka päkapikkudele lõksu umbes 15a tagasi — lõi peene väikese puupaku sisse suure naela! Pani selle ilusti kuuse juurde nii, et pakust läbiläinud naela terav otsa püsti jäi ja kui tädimees läks öösel pimedas päkapikku mängima, astus ta selle naela omale kogu täiega läbi jala. Pärast oli seletamist kõigil kui palju, miks issi öösel poja sussi juures käis ja meeleheitlikult karjatades kõik üles ajas. Lõksud keelati muidugi rangelt edaspidiseks ära.
