"Minu London": kuidas topeltbussis ellu jääda ja isegi piknikku pidada

Katkend Anu Samarüütel-Longi raamatust "Minu London", kirjastuselt Petrone Print.

Kuidas Londoni topeltbussis ellu jääda ning isegi piknikku pidada ning sellest, kuidas igapäevastest asjadest rõõmu tunda.

Parim vahend Londonis ühest kohast teise jõudmiseks on kahekorruseline buss. Ma jumaldan topeltbussi teisel korrusel sõitmist, eriti eesistmel, ja võiksin niiviisi veeta terve päeva täiesti

rõõmsa ja rahulolevana. Kui te pole kunagi elus double decker’i ehk topeltbussiga sõitnud, siis kujutlege, et istute kõrge raamaturiiuli otsas, mis kihutab täiskiirusel kergelt küljelt küljele kõikudes, foore ja liiklusmärke peaaegu riivates ja kitsastel tänavatel hoogsalt kurve võttes. Ehkki võib tunduda, et kohe-kohe paiskub ta külili, pole vaja muretseda, sest double decker on igati stabiilne ja ohutu sõiduriist. Topeltbussid on olnud käigus juba üle saja aasta ning esimesed sellised liikusid hobujõul. Olen televiisorist näinud ka vanu arhiivikaadreid, millest nähtub, et algeline double decker nägi välja nagu küla heinavanker, mis üle munakivide logistas ja mille teise korruse lahtises kastis istusid sirgete selgadega daamid, hiigelsuured kübarad peas.

Ka Tallinnas on paar turistide vedamiseks mõeldud double decker’it. Nendega sõites saate kindlasti mingisuguse topeltbussi tunde, kuid on üks nüanss, mis sõiduelamuse Londonis

ainulaadseks ja kordumatuks teeb. See on Londoni bussijuhtide temperament ja oskus manööverdada igas olukorras graatsilise muretusega. Eesti linnaliinibussid sõidavad kuidagi raskelt, venivalt ja ähkides-puhkides. Londoni topeltbussid vuhisevad… vuhhh ja vuhh. Kergelt nagu baleriinid… Ehkki elevandisuurused baleriinid. Londoni bussid liiguvad tihti mööda selliseid teid, kuhu Eestis mitte keegi mitte iial bussiliini sõitma ei paneks. Näiteks ülikitsas ühesuunaline tänav, puud mõlemal pool — aga pole probleemi, buss sõidab sealt läbi, nii et oksad ragisevad vastu aknaid ja teise korruse reisijad tõmbavad ehmunult pea õlgade vahele. Bussid sõidavad ka sellistel tänavatel, kus samal ajal käib hoogne turukaubandus, näiteks nagu Bethnal Green

Road. Sealne turg pressib end pooleldi kõnniteele, turuputkade tagumised otsad sõiduteele ja turumüüjad istuvad oma toolidega vahel lausa tänaval, liikluskeeris selja taga. Hommikuti ja õhtuti, kui kaupa peale ja maha laaditakse, tekivad sellistel turu tänavatel aeg-ajalt ummikud, bussid jäävad seisma ja keegi ei saa edasi ega tagasi, aga siis kõik laheneb ja elu läheb edasi.

See on väga inglaslik, et väikesest asjast ei tehta probleemi. On turg, on bussid, on kaubaautod, igaüks tahab oma tööd teha, kõik peab toimima. Ja kõik saavadki kuidagi hakkama, olgugi et

vahel on kitsas ja ebamugav. „Keep calm and carry on“ — „jääge rahulikuks ja laske edasi nagu ikka”-mentaliteet on brittide alateadvusse sügavalt juurdunud. Teise maailmasõja ajal kutsuti

selle hüüdlausega britte üles säilitama rahu ja jätkama nagu tavaliselt ja nüüd nad ongi sellised. Aga võib-olla on see brittide kaasasündinud eripära, et tühjast tüli ei tehta ja kohusetundlikult

oma asja edasi aetakse, langegu pommid või olgu liiklusummik.

Enne bussi sisenemist korda endamisi mantrat — hoia torust kinni… hoia torust kinni… hoia torust kinni. Seda ei tohi KUNAGI unustada, sest Londoni bussijuhtidele meeldib gaasi ja pidurit vajutada väga ootamatult. Kahekorruselise bussi trepist üles või alla minnes tuleb aga kinni hoida KAHE käega. Üles ronida tuleks nii ruttu kui võimalik, parem on, kui joostes, enne kui buss kihutama hakkab. Kui tahad alla tulla, on parem oodata, kuni buss on peatunud. Juht kuuleb niikuinii, kui keegi trepist alla kobistab, ega sõida kunagi enne minema, kuni kõik tahtjad on välja saanud. Avalikus kohas ja eriti bussis pole viisakas süüa, kuid vahel on keelatud asjad liiga head, et neid tegemata jätta. Bussi ülemine korrus on eriti tore sellepärast, et seda saab kasutada

liikuva kohviku või restoranina. Üldiselt ei sekku keegi teie tegemistesse, võib-olla ainult siis, kui otsustate süüa midagi väga haisvat või tarbida alkoholi või kui buss on täis. Kui aga kaasreisijate

tundeid ja hügieenireegleid arvesse võttes väikese delikaatse pikniku peate, ei takista teid keegi.

Kord pidin ma minema ühele loengule Lõuna-Londonis, aga meil Chrisiga olid kõhud hirmus tühjad. Ostsime Sainsburyst karpidega salateid, hummust, koti lehtsalatit, jooki ja leivakuklikesi ja istusime bussi 171, mis mind loengule pidi viima. Kuna buss alustab oma ringi Holbornist, siis polnud teisel korrusel ühtegi hingelist. Tegime toreda tiiru läbi Aldwichi ja siis üle Waterloo silla lõunakaldale. Waterloo sillalt avaneb muuseas üks Londoni parimaid vaateid. Keerad pead ühele

poole — seal on Parlament, Big Ben ja Millennium Wheeli vaateratas, keerad teisele poole, seal on National Theatre, Oxo Tower, St. Pauls ja Gherkin. Peaaegu kõik need põhilised asjad,

mis Londonist Londoni teevad, on sul nagu pihu peal, ühekorraga. Kui ma kunagi kaks nädalat Lõuna-Londonis tööl käisin, siis sõitsin tihti koju suure ringiga puhtalt sellepärast, et saaksin

üle selle silla sõita, sest see tegi korrapealt mu päeva eriliseks. Kui ma pole tükil ajal Waterloo sillal käinud, siis tekib mul vastupandamatu kihk seda teha. London on tihedalt täis ehitatud

linn ja ei juhtu väga tihti, et sulle avaneb korraga suur tükk taevalaotust. Sillale jõudes saad aga äkki aru, millest oled puudust tundnud — tühjusest. Sinu ümber, sinu all ja sinu kohal on avarus, vaba ruum. Pilk, mis on harjunud fookustuma vaateakendele ja tänavate kirevale virvarrile, saab äkki takistamatult silmapiirini rännata. Sinu alt ujuvad läbi suured ja väiksed laevad ja paadid. Pruunides lainetes ulbivad kajakad ja kormoranid. Tasapisi muutuvad su hingetõmbed aeglaseks ja sügavaks ja üle sinu laotub rahu. Sillal võib niiviisi tükk aega lihtsalt seista ja olla ja kiiret pole enam kusagile. See rahu jääb sinuga veel tükiks ajaks, ka siis, kui sa juba ammu linnasaginas tagasi oled. Iga kord, kui üle selle silla sõidan või jalutan, hakkan täiesti paratamatult ümisema The Kinksi pala „Waterloo Sunset”… sest minu arust see ongi paradiis, just nagu laulusõnad ütlevad.

Kui aga oled bussis, mis sõidab üle Thamesi ja Waterloo silla, samal ajal kui sina sööd kuklit ja jood kohvi — mida paremat võiks veel tahta! Pöördudes tagasi bussipikniku juurde, rõhutan ma veel kord, sööming bussis peab olema delikaatne! Kui te suurt banketti hakkate pidama või oma järel kõike kenasti ära ei korista, siis võib bussijuht tõesti pahaseks saada. Kõigis Londoni bussides on muuseas kaamerad, mis absoluutselt kõik üles filmivad, nii et olge oma supitermosega tagaistmel üsna ettevaatlik. On selge, et mina ja teie oleme viisakad einestajad, kuid Londonis on piisavalt mühakaid, kes teiste inimeste tunnetest ei hooli. Teisel korrusel võib tihti leida selliste kodanike pidusöökide jäänuseid, pappkarpe poolikute burgeritega, näritud

kanakonte või sõidu rütmis edasi-tagasi veerevaid limonaadipurke, mis põrandale kleepuvaid loike jätavad.

Eine lõpuks võid sirvida ajalehti ja ajakirju, mida lahked inimesed on istmetele maha jätnud. Ma olen kusagilt lugenud, et on uuritud, kuidas tallinlased linna peal tasuta jagatavaid ajalehti loevad — kõigepealt nad teevad seda linnas ja siis võtavad lehe veel koju kaasa, et seal edasi lugeda ja pärast pliidi alla tule süütiseks panna. Londonlane haarab tasuta lehe, loeb natuke ja siis viskab maha või asetab kenasti ühissõiduki istmele, et ka järgmised lugeda saaksid. Londoni buss on tõeliselt demokraatlik sõiduvahend, kus sõidab nii rikas kui vaene, lapsevankriga noor ema kui ratastooli kasutaja. Kui Eesti emad peavad ootama, et saabuks madalapõhjaline buss, siis Londonis lasevad bussid end ise madalamale, et reisijad saaks kergesti peale ja maha, ning pole haruldane, kui bussis on korraga 2-3 titekäru.

Busse kasutavad julgelt ka ratastooliga liikujad ning mulle tundub, et bussijuhid alati märkavad,

kui kellelgi on mingi probleem sisenemisel või väljumisel, ja ootavad kannatlikult. See on neist nii armas. Vahel koguni ronivad nad kabiinist välja, et abivajajat aidata. Kui ma umbes 12 aastat tagasi esimest korda elus Londonisse tulin, oli suurem osa bussidest kahekorruselised ja enamik neist vana tüüpi bussid, lahtise tagaosaga. Lahtise bussi võlu on see, et sellele saab hüpata peale ja sealt maha ka peatuste vahel, näiteks, kui buss on foori taha seisma jäänud. Vahel buss võttis ootamatult kohalt ja bussi peale hüpata plaaninud inimesed hakkasid lootusrikkalt bussi kannul sörkima, mõni oli juba jõudnud bussi torust kinnigi haarata. Kui nad lõpuks meeleheitliku

hüppega end bussi vinnasid, vaatasid kõik sõitjad neid heakskiitvalt ja muheldes. Sellises vanaaegses lahtises bussis on alati ka konduktor, kes mööda bussi üles-alla käib ja sulle pileti

müüb. Vanasse bussi sisenedes tuleb otsekohe maha istuda. Alguses ma mõtlesin, et ei, ma parem seisan, kuid siis öeldakse sulle uuesti, viisakalt, kuid tungivalt — palun istuge maha. Istumine ja seismine pole siin sinu enda otsustada. Kui kõik reisijad on peal, tõmbab konduktor lae all jooksvat traati, mis annab juhile märku, et võib sõita. Nüüd on vanade bussidega liine järele jäänud vaid mõned üksikud, nende seas liin nr 15, ja sealgi on autentseid vanu busse liikvel vaid mõni.

Londoni bussiparki on vaikselt sisse imbunud uustulnukas — lõõtsaga buss ehk bendy bus. Iga täisvereline londonlane vihkab bendy bus’e südamest ning viimastel linnapea valimistel oli Boris Johnsoni üks trumpe see, et ta lubas lõõtsalised Londonist pagendada. Londonlased on veendunud, et nende linna ei sobi miski muu kui kahekorruseline buss. Ma arvan, et neil on õigus. Borisi initsiatiivil korraldati Londonis lausa disaini konkurss, et leida 21. sajandisse sobilik topeltbuss. Aastaks 2012 peaksid need juba Londoni tänavatel vurama. Londoni lõõtsabussi omapära on see, et siseneda võib igast uksest ja bussijuhile ei pea piletit näitama, piletikontrolörid on siin olemas, kuid neid näeb väga harva. Seepärast on lõõtsabussid piiratud finantsidega inimeste seas väga populaarsed. Pärast kooli ootasin ma tihti bussi koos oma kursusekaaslastega. Minu jaapani sõber Daisuke sai valida kahe bussi vahel, üks neist topelt- ja teine lõõtsabuss. Küsisin: „Daisuke, kas tuled täna koos minuga number kaheksaga?” Daisuke vastas: „Ei, ma lähen täna tasuta bussiga”, ja jäi oma number 25 bendy bus’i ootama.

Nüüd on number 25 mu kodu-buss ja ma väldin seda iga hinna eest. Number 25 sõidab Ida-Londonist Whitechapel Roadi mööda otsejoones kesklinna, Oxford Streetile, kuid see ei muuda teda karvavõrdki paremaks. Number 25 on masendusbuss, vaeste immigrantide buss. Ta on alati täis inimesi, kelle nägudest on näha, et nende elu ei ole kerge. Minu elu pole ka võib-olla alati kerge, aga viimane asi, mida ma tahan, on, et see mu näost välja paistaks! 25 bussis näeb harva inimest, kelle riideid on nauding vaadata. Nii et parem on vaadata aknast välja. Aknast välja aga alati ei näe, sest buss on tuubil täis ja pead põrnitsema kellegi koleda nahkjaki õlaõmblust. Ma olen tihti mõelnud, et läheks õige täna linna 25 bussiga. Pole tal nii väga viga midagi. Ja siis veereb 25 ette, avab lahkelt oma uksed ja sulle vaatab vastu odavate mustade joppide ja hallide polüesterpintsakute müür. Kas litsuda end sisse… ei, ootan parem järgmist. Siis aga liugleb ette number 205, mis ei sõida küll linna, vaid ainult Liverpool Streetile, kuid ta on kahekorruseline

ja möödub arhitekt Fosteri disainitud padrunikujulisest Gherkinist. Hüppan peale nagu gasell… selleks, et Liverpool Streetil teise topeltbussi peale ümber istuda. Niimoodi võtab mu linnasõit 15-20 minutit kauem, kuid mis sellest. Mida kõike ei pea inimene tegema, et vältida bussi number 25.

Kui me elasime veel Bethnal Greenis, siis oli mu linna ja kodu vaheliseks bussiks number 8, mis on mu südamele senini armas. Kuna meie uus kodu asub meie vanale kodule üsna lähedal, siis vahel nüüdki marsin 10 minutit Stepney Greenist Bethnal Greeni, et ikka oma vana hea bussiga linna saada. Number 8 tuleb kusagilt kaugemalt ida poolt ja on Bethnal Greeni jõudes meeldivalt pooltühi, nii et enamasti saab istuda ülakorruse esiistmele. Sõit kulgeb piki Bethnal Green Roadi,

mööda kuulsa ja trendika Brick Lane’i tänava otsast, mööda teemajast, kus asuvad kunstnike stuudiod ning reklaami- ja disainibürood ja trendikas eraklubi loovisikutele, Shoreditch House, mis on midagi Noku-klubi sarnast, ainult et tunduvalt kõrgelennulisem. Minul ei ole kahjuks veel au sinna kuuluda. Pärast pööret vasakule satud cool’ist, narmendavast, kulunud ja boheemlikust

Ida-Londonist äkitselt Citysse, klaasist kõrghoonete ja klantsitud kontorite vahele. Bussi esiakna otsevaates paistab Gherkin, tõlkes „väiksemat sorti kurgike”. Gherkin on oma kumerate vormidega ebatavaline ja ilus, natuke nagu kosmosestarti ootav kõrgtehnoloogiline kurk. Ma ei saa aru, miks selliseid maju ei ehitata rohkem. Kui sul on raha maja ehitamiseks, siis miks, oh miks ehitada kole kast? Miks mitte ehitada midagi imelist, mida inimesed seitsme maa ja mere tagant kaema tulevad, nagu nüüd Gherkinit vaatamas käiakse. Gherkin paistab ka mu kodu aknast väga hästi kätte. Tihti lähen öösel kööki, teen rõduukse lahti ja vaatan oma tuledes säravat Gherkinit. Siis panen ukse kinni ja lähen rahulolevalt magama. Bussireis aga jätkub, sõidame mööda Liverpool Streeti rongijaamast ja keerame paremale, tänavale, mille nimi mulle kangesti meeldib. Threadneedle Street. Ma olen veendunud, et see tänavanimi on seal just minu jaoks, sest et mina ju läksin seda tänavat mööda kooli, kus ma paningi niiti nõela taha. City on Londoni vanim osa ning siin on palju keskaegsete nimedega tänavaid, nagu näiteks Leiva tänav, Bread Street, või Piima tänav ehk Milk Street või siis Mee tänav — Honey Street. Seejärel sõidab buss mööda Bank of Englandist, mille maa-alustes varjendites on peidus Briti riigi raha, ja jõuab läbi Holborni Oxford Streetile, kus ma alati Center Pointi juures maha hüppasin. Number 8 buss on muuseas alati täis trendikaid moe- ja kunstitüüpe ning moeüliõpilasi. Kuna ta sõidab öö läbi, siis muutub ta hilistel õhtutundidel funky’ks peobussiks, olles alailma täis lõbusat seltskonda teel Shoreditchi baaridesse ja klubidesse pidutsema või siis peolt koju. Kui ma nüüd õhtuti linnast koju tulema asutan, siis võib juhtuda nii, et ette veereb 25, mis on üsna tühi. „Ok, kui ma istuma saan ja keegi end minu vastu ei litsu, siis võib peale minna küll,” mõtlen. Lappan uut Vogue’i ja heidan aeg-ajalt pilgu aknast välja — ning äkki sõidab 25 täiesti tavalise näoga mööda Towerist, umbes nii nagu number 10 buss sõidab mööda Nõmme turust. Vaatan ringi — mõni inimene magab, mõni loeb või vahib mujale — tahaks lausa hüüda, no vaadake ometi! Tower!!! Kõik need kuningad ja kuningannad, kes siin elanud, kõik need tähtsad ja ka koledad sündmused, mis siin aset leidnud, on andnud sellele lossile erakordse aura. Vahin hallidest kividest lossimüüre pärani silmi, ilma pilgutamata, nagu hüpnotiseeritud. Ma ei väsi iial imestamast selle üle, et Tower on päriselt olemas ja mina sõidan lihtsalt bussiga sellest mööda. Ma olen selle üle nii õnnelik ja tänulik. Tõele au andes olen ma sama õnnelik ja tänulik, kui sõidan rattaga mööda Paksust Margareetast ja Tornide väljakust — siis mõtlen, et küll ma olen õnneseen, et minu linnas on sellised tornid. Tuleb osata rõõmustada asjade üle, mis tunduvad iseenesestmõistetavad ja igapäevased.

Ma andestan number 25 bussile kõik, ainult Toweri pärast.