Persoon: Mari Lille ja Tõnu Tamme eluterve elu
ELUKIRI: „Mis päev täna on?" ehmub näitleja Mari Lill, kui tema abikaasa Tõnu Tamme telefon heliseb. Elu talvevaikses Andineemes on nii sulnis ja rahulik, et näitlejannal unub tahes-tahtmata mõnikord kalendrisse vaadata, kas ta ehk Tallinnas etendusel ei peaks olema.
Mari ja Tõnu elavad Kuusalu lähedal Andineemes neljandat talve. Varem käisid nad siin ainult suvitamas, aga kevadel saab juba viis aastat sellest, kui Mari otsustas vana pisikese ilma vundamendita suvila asemele ehitada maja. Ilusa, tugeva, soojapidava maja, kus saab elada aasta läbi.
„Mina tahtsin sellist maja, nagu lapsed joonistavad,” kirjeldab Mari, „et on uks ja selle kõrval aken ja keskel trepp.”
Maja otsustas ehitada ja viis ehituse kindlakäeliselt läbi just nimelt Mari. Ta lööb käe püsti: „See oli minu projekt, algusest lõpuni.” Henrik Ibseni „Ehitusmeister Solnessis” mängitud Hilde Wrangeli roll on Marile ka muuseas meelde jäänud kui üks armsamate seast. Nii et miski ime polnud, et kevadel sai suvila ümber lükatud ning samal sügisel kolisid Mari ja Tõnu oma elamise Õismäelt kogu täiega Andineeme.
Lilled ja Tammed on siin suvitanud alates 1977. aastast, krundi suvilakooperatiivi hankis omal ajal Mari isa Feliks. Feliks ja tema abikaasa Asta ning nende lapsed oma peredega — kõik suvitasid Andineemes, kuni Mari vend Ivo ehk omadele Kutt endale Lõuna-Eestisse maakodu soetas.
Mari vaatab praegu natuke hämmeldunult ringi, et kuidas küll endisesse tarekesse ära mahuti. Aga rõõmsad ja toredad inimesed — miks ei peaks mahtuma? „Me olime ise nii lärmakad, et ilmselt ei pannud teisi tähelegi,” meenutab Mari. „Ma arvan, et paljud vaatasid, kuidas neid sealt majast küll nii palju saab välja tulla.”
Kui suvel täitub külake lõbusate puhkajate hõisetega, siis talvel elavad Andineemes vaid mõned üksikud inimesed. Mari ja Tõnu tunnevad end seal aga märksa rohkem kodus kui eelmises korteris Õismäel. „Mustamäge näed vahel unes,” ütleb Tõnu ja Mari täiendab: „Kohe maja juures olid männipuud, keskkond tundus kuidagi sõbralikum.” Aga et Mustamäe korter oli liiga pisike, siis tegi Mari 1980. aastatel midagi, mis talle tegelikult meeltmööda ega loomuomane ole — kasutas oma ENSV teenelise näitleja tiitlit. Nimelt läks ta ministrite nõukogu esimehe asetäitja Arnold Greeni juurde ja küsis otsesõnu suuremat korterit. „Küll oli hea, et saime Õismäele, sest Lasnamäele kohe üldse ei meelitanud, ja siis oleks olnud piinlik ära öelda,” naerab Mari tagantjärele. Tõsiasi on, et pere sai kolmetoalise korteri Õismäele 12. korrusele, kus oli õhku ja avarust ning vaatepilt sellele, kuidas Rootsi laev hommikul sadamasse sõidab…
Aga tagasi Mari ja Tõnu sinna ei igatse — ainukesed, kes sealset valguserohkust nautisid, olid Tõnu orhideed. Nemad jäid esimesel Andineeme aastal põdema. Aga tänavusel kevadtalvel lähevad küll kindlasti õitsema, teab Tõnu salapäraste lillede keeli ja meeli lugedes.
Arstidest ja näitlejatest
Mari ja Tõnu lähevad alailma vaidlema. Tõnu mäletab, et nende esimene oma auto maksis 10 000 krooni, Mari mäletab, et 8000. Ka vaidlevad nad, kas Tõnu isa vend oli konstaabel või mingil muul põhjusel küüditamise eest metsas paos. Ja siis on ka väike vaidlus selle üle, mis aastal oli sündinud Mari isa Feliks.
Mari ütleb, et tema jaoks on elus kõige tähtsamad mõjutajad ja määrajad olnud pere, kuhu ta sündis, ning kodulinn Nõmme. „Nõmmekad on täitsa omaette rahvus,” kiidab ta. „Kui ma poleks Nõmmel kasvanud ja näiteks ka ujumistrennis käinud, siis oleksin kindlasti hoopis teistsugune inimene.” Mari käib siiamaani näiteks Nõmme turul ja muidugi on aeg-ajalt asja ka vennas Kuti ehk klaasikunstnik Ivo Lille juurde.
Tegelikult on see kummaline lugu, et Marist sai näitleja, sest tema perekonnas on pigem arstiteaduse poole kaldutud. Arst oli vanaisa, kes Rootsi põgenes, ning ka ema õppis omal ajal Tartus aastakese arstiteadust. Mari tütar Katariina on lastearst ning õde Kadri oli loomaarst. Aga nüüd on peres juba ka näitlejaid omajagu: Mari ja Tõnu ja nende tütar Elisabet. „Betaga käime ikka teineteise etendustel,” räägib Mari. „Nüüd ei ole enam nii õudne, aga esimesed korrad ma küll nii närveerisin, et tükki ei pannud üldse tähele.”
Raskete aegade lapsed
Tõnu sai mullu sügisel 70 ja Mari just enne jõule 67. Mõlemate lapsepõlvelood on keeruliste ja kummaliste aegade meeleolust kantud. Tõnu isa oli kooliõpetaja, keda loksutati ühest kohast teise, paar aastat siin, paar aastat seal. Nii juhtuski, et Tõnu sündis Tartus, siis elati Meeril, siis Nõos, siis Aakres. „Isa oli suure suuvärgiga ka, ütles, mis ta mõtles,” kirjeldab Tõnu. Nii juhtuski, et kord tehti isa ühe sügise jooksul viis korda lahti ja siis pandi jälle ametisse tagasi. „Pärast sõda polnud ju personali võtta.” Isa vend oli metsas, aeg-ajalt käis vaikselt külas, siis kadus jälle. Põgenes küüditamise eest.
Mari kui põline nõmmekas räägib, kuidas tema ema oli 1944. aastal, kui Vene väed sisse tulid, Tallinnas haiglas, vanaema sõitis Mari õe Kadriga Haapsallu, et oodata ema ja siis laevale minna. Isa viis oma vanemaid autoga Saaremaale, aga tal oli puuküttega auto, mis läks tagasiteel põlema. „Ema ja isa said Nõmme keskplatsi peal kokku, kogu aeg öeldi, et kaduge-kaduge, kohe hakatakse laskma. Nad läksid Nõmme jaama juurde, kus oli sakslastest maha jäänud igasugust värki. Ja mis nad siis tegid — eestiaegsed inimesed? Võtsid ühe konjaki ja ühe šokolaadi, läksid Sambla tänavale ja jõid-sõid selle ära. Kui ma lapsepõlves seda lugu kuulsin, siis mõtlesin kogu aeg, et miks nad nii vähe võtsid,” naerab Mari.
Mari ema Asta oli muuseas Eesti ajal ajakirja Maret toimetaja ja pärast sõda töötas veidi aega Eesti Naises.
Pärast värskendavat jalutuskäiku Andineeme randa pakub Mari oma ema moodi heeringat: soolaheeringas, puhastatud ja peenikeseks lõigatud ning pipra, suhkru ja oliiviõliga maitsestatud. Järgmiseks kihiks käib hakitud hapu õun ja sibul, seejärel suhkru ja sinepiga maitsestatud hapukoor ning kõige peale paneb Mari peeneks hakitud keedumuna ning Elukirjale pakutavas versioonis ilutsevad lumena valgel hapukoorel mõned jõhvikad. Veel on Maril tallel üks oma ema imeline tomatikastmes kala retsept. Isa aga oli omal ajal zuckerbäcker’i ehk suhkrupagarina töötanud — tema vanematel oli Tartus lausa kohvik. Feliks küpsetas igasugu kooke ja saiu, tegi lastele ja lastelastele igal soojal Andineeme õhtul, kui rahvas saabus päikeseloojangu-ujumiselt, suure kausitäie klopitud munavalget maasikate või vaarikatega — tänapäeva mõistes sefiiri hooaja marjadega.
Lugu Feliksist
Feliks elas 94-aastaseks (Asta 96-aastaseks), kuigi juba kuueselt lõhkes tal pimesool ja poiss viidi Tartus surnukuuri, kuna arvati, et hing väljas. Feliksi ema aga otsustas, et ei lase pojal nii kergesti toonela teed minna, ning otsis hingevaakuva lapse surnukuurist üles. Nõrga tervisega jäi Feliks pärast seda vahejuhtumit kogu eluks. Arvatavasti just nõrga tervise tõttu jäi ta ellu ka Siberi vangilaagris, kuhu keskklassi esindaja ehk kohvikupidajate poeg saadeti. Feliks ei jaksanud rasket metsatööd täie rauaga teha ja viilis. Tublid talumehed, kes harjunud tööd vihtuma, lasid aga täie auruga — kõhutäieks oli aga kõigile sama mõõdupuuga välja arvestatud väike leivatükk, millest töökad talumehed loomulikult vajalikku jõudu tagasi ei saanud ja viletsaks ning närvaks jäid. Veel on Maril meeles, kuidas isa rääkis, et vagunisaatjad mängisid inimeste elude peale kaarte — see toimus juba koduteel.
„Isa rääkis oma Siberi elust alati, nagu oleks see film, nagu räägiks kellegi teise elust,” räägib Mari. Tal on elavalt meeles, kuidas ta kuueaastaselt erutatult isa koju ootas. Isa, keda ta ju ei tundnudki, sest Mari oli kuuekuune, kui isa ära viidi. „Ja siis isa tuli, haaras mu sülle, ja tema põsk oli nii kare, et ma rabelesin lahti ja jooksin koju laua alla peitu!” Feliksil olid paksud mustad lokkis juuksed, nagu muuseas olid kunagi ka Tõnu Tammel. „Ma ei mõtle kunagi Tõnust kui kiilakast, minu silmis on Tõnul ikka paksud mustad lokid,” naerab Mari jälle.
Maril on väga hästi meeles, et ühe esimese asjana pärast Siberist tulekut hankis Feliks endale auto — puukerega DKW -, millele tehti teraviljatehases (praeguses Rotermanni kvartalis) uus kere ja muidki detaile. See masin teenis Lille-peret kaua. „Kütet tal ju ei olnud, mul on meeles, et kui sõitsime talvel Saaremaale vanaema-vanaisa juurde, siis ema ajas telliskivid pliidi all kuumaks, need pandi auto põrandale, et natuke sooja saada,” meenutab Mari.
Raskete aegade lastena peavad nii Mari kui ka Tõnu näitlejatena üheks erilisemaks kogemuseks Kruusvalli „Pilvede värve”, mida Eesti Draamateater etendas Mikk Mikiveri lavastatuna juba aastal 1983. „Proovides lihtsalt rääkisime,” meenutab Tõnu, „veidi tegime proovi ka, aga selle teema kohta oli paljudel midagi öelda.”
Eluterve elu
Mari ja Tõnu elavad Andineemes väga rahulikku elu. Isegi kui päris nii ei saa, et üldse kodust väljas ei käi, on ikka väga tore. Tõnu lõpetas äsja Helmi Tohvelmanni — kelle assistendina ta aastaid töötas — märkmete korrastamise ja süstematiseerimise ning uue aasta esimestel kuudel ilmuvad need raamatuna. Veel on Tõnu suur sõber Kuusalu näitehuvilistega, nimelt aitab neil juba kolmandat aastat põnevaid tükke lavale seada. „Kuusalus on väga aktiivne seltsielu,” kiidab Tõnu.
Mari kasutab aktiivselt ujulat — koolipõlves harrastas ta ujumist ju lausa võistlustasemel — ning veel meeldib Marile, et Kuusalu poes annab asju paremaks seada sellega, et küsid, miks seda või toda ei võiks müügil olla. „Nüüd saab juba krõmpsu salatit ka,” kiidab ta, lõigates lahti tumedat omaküpsetatud leiba, mis on seni jahtunud, kuni meie mere ääres jalutasime. Leib on mure ja krõbeda koorikuga ja lõhnab täpselt nii, nagu peab.
Tõnu toob lauale marineeritud porgandriisikad ja veidi hiljem, kui need otsa saavad, ka kaseriisikad. „Suvehommikul lähen ujuma, korjan taskud seeni täis, tagasi tulles saan veel seeni,” kirjeldab Tõnu. Ja nii on, et kui Mari juhtis majaehitust ning küpsetab leiba, kooki ja muud suupärast, siis seened on puha Tõnu pärusmaa. Korjab, puhastab, marineerib. Marile jälle meeldib marjul käia. Mullu suvel korjas ta nii palju metsmaasikaid, et varem polnud ta sellist kogust näinudki.
Andineemes mändide all on hea ja rahulik. Viimaste aastate muinasjututalved on muidugi pererahvast lund rookima sundinud, aga see teeb toonusele ja füüsisele ainult head. Mari käib ka kepikõnnil, aga talvel ja hämaras see väga ei meelita. „Sest siin on ka karu jälgi nähtud,” kinnitab ta.
Ja ongi õige aeg asuda leiva kallale, mis sobib Asta moodi heeringaga suurepäraselt, ning veidi hiljem esitleb Mari oma tagurpidi õunakooki. (Ja imeliselt vastupidavat ja vana ruudupõhjaga paksu panni, mis pärit Vene ajast ja milletaolist enam kuskilt saada ei ole. „Ma sõna otseses mõttes võtsin selle prügikastist välja, kui me kolisime, kuna lapsed tahtsid selle ära visata,” avaldab ta.)
Kõigest — meeleolust, maitsetest, akna all sirguvast tammest ja Tõnu Jamie Oliveri stiilis maitsetaimekastidest — õhkub meeleolu, kui väga Tõnu ja Mari maaelu naudivad. „Maal on ju nii, et kui kõnnid mureliku näoga ringi, siis küsitakse kohe, kuidas saab aidata,” kirjeldab Tõnu. Kui oli vaja Õismäelt kappi maale tuua — leiti furgoon. Vaja õunu mahlaks teha — leitakse mahlapress. Vaja kartuleid osta — no eks sellegi võimaluse leiab.
Ole ainult ise tubli ja hakkaja.
Elisabet Reinsalu, Mari ja Tõnu tütar, näitleja
Oma vanemaid on muidugi väga raske iseloomustada, sest nad on nii lähedal. Distantsilt on ju inimesi palju kergem jälgida ja hinnanguid anda. Ema on väga emotsionaalne, loominguline ja lennukas inimene. Kuigi ta minu meelest sellega pidevalt võitleb, ta justkui piitsutab end selle eest, et on tundlik ja äärmustesse kalduv. Ta võib ennastunustavalt rääkida mõne pooltuttava inimese (näiteks mõne „nõmmeka”) eluseikadest, seda kuni pisarateni välja. Eks see tulene ka tema elukutsest, ta oskab suurepäraselt mõne teise inimese muresse sisse minna. Mõnikord selleni välja, et ennast unustab ta sootuks ära. Ükskord tormas ta meie juurde sisse ja kui küsisin, et kas kohvi või teed, ütles ta rutakalt: „Ah, mis sa minu pärast hakkad tegema, ma võin lihtsalt sooja vett juua.” Sellest ongi jäänud meie perre selline nali, et Mari krõmpsutab kuivi teelehti ja kallab kannust kuuma vett peale. Teinekord tormas ta samamoodi meile ja rääkis käigupealt, umbes saapaid jalast võttes, et ringliiklus Viru juures on küll tore asi, aga tema eelistaks ikkagi ristmikku, et ta vist ikka teeb linnavalitsusele ettepaneku see ära muuta.
Emal on mu meelest ka suurepärane huumorimeel, kuigi ta ise nii ei arva. Viimase aja „pärllugu” on see, kuidas Nõmmel kõik inimesed teretavad veel üksteist, ja mis nendel Nõmme varestelgi üle jääb, kui „tere-tere” (põriseva r-iga) kraaksuda. See lausa etüüdi vormis esitatud lugu oli nii naljakas, et me kõik pidime naerust laua alla kukkuma. Varem oli ta kuidagi naeruhimulisem, ta võiks praegugi rohkem nalja visata.
Kui me õega väikesed olime, sundis ema meid igal hommikul, olgu ilm milline tahes, maal merre ujuma minema. Tema sörkis oma roosa froteehommikumantliga ees ja meie, unised, komberdasime järel. Sellest on jäänud harjumus end ikka liigutada. Ka ema on siiani väga sportlik, käib Kuusalus ujumas ja teeb kepikõndi, üheks sünnipäevaks palus ta endale pulsikella kinkida. Kui ema süüa teeb, siis suhtub ta sellesse väga loominguliselt ja põhjalikult, pärast näeb ka köök selline välja, nagu oleks seal terve gurmeemeeskond toimetanud. Isa, kes on loomult väga korralik, ohkab siis paljutähenduslikult ja asub koristama. Ema jaoks on muud asjad tähtsad, peamiselt vestlused ja arutelud elu ja inimeste üle. Siin ta tahab tingimata, et talle jääks viimane sõna ja tema arvamus oleks kõigutamatu. Kui ema aga kord koristamise ette võtab, siis nii, et ka maja servad saavad puhtaks. Pean tunnistama, et minus on kindlasti palju temaga sarnaseid jooni ning olen selle eest sügavalt tänulik.
