Esialgu tundus kõik tore olevat — kui ma koju tulin, oli lapsel kõht täis, tuju hea ja lõunauni magatud. Aga aja jooksul hakkasin ma üha rohkem häirivaid märke nägema. Meil ol algusest peale selge, et oma toidu peaks lapsehoidja ise kaasa võtma, kuid mõne aja pärast kadus päeva jooksul kolm banaani, pool pakki mahla, veerand vorsti- ja juustupakist jne. Tüdruk ütles siis, et laps oli kuidagi eriti hea isuga olnud sel päeval, aga ma ju tunnen oma last ning milline üheaastane sööb kuue tunni jooksul nii palju!? Ma ei tahtnud midagi halvasti ka öelda, aga minu “üllatumisest” oleks ju pidanud aru saama, et selline asi oli mu silmis väga läbinähtav.

Oleks see vaid kadunud banaanidega piirdunud, aga mõne aja pärast kadus ka mu riiulist raamat. Kord tulin koju ja tundsin lõhnast ära, et keegi oli vannitoas pesemas käinud. Mu laps oli pesemata, aga mu šampoonipudelid olid märjad. Küsisin lapsehoidjalt, kas ta käis pesemas ning ta eitas seda, ehkki kui ta minust möödus, tundsin oma šampoonilõhna hetkega ära. Ma ei öelnud jälle midagi. Kordasin endale, et see pole ju nii hull, äkki tal on pärast midagi olulist ees ja piinlik tunnistada, et laenas tilga šampooni. 

Mu mõõt sai täielikult täis, kui tulin varem koju ja lisaks mu lapsele ja lapsehoidjale oli korteris veel üks neiu. Jutu järgi tüdruku kursaõde, kes “astus hetkeks läbi, et midagi üle anda”, aga ometi olid jalanõud koridoris juba ära võetud, jope nagisse riputatud ja diivanil istet võetud.

Ühesõnaga, mina maksin kellelegi 50 eurot nädalas selle eest, et ta saaks minu kodus end pesta, sõbrannasid võõrustada ja kõhu täis süüa! Ei tasu vist märkidagi, et see neiu ei hoia enam mu last, aga ma tahan hoiatada kõiki teisi — tehke väga selgeks, mis on lubatud ja mis mitte ning üleüldse mõelge, enne kui lapsehoidja võtate!