Miks ma peaks väljas käies pidutsemise asemel purjus sõbrannat kantseldama?
Ilmselt oli see juba esimese vabariigi ajal välja mõeldud lugu, mille eesmärk oli neidudele selgeks teha, et naised ei tohi kedagi piduasutusse üksi jätta ning seltskond, kes välja läheb, see samas koosseisus ka tagasi tuleb. Mõistlik mõte ka. Olen ise vaid ühel korral sõbrannadest lahku löönud ja võõra seltskonnaga kaasa läinud. Kuigi lõpuni paranoiline ei saa ka olla, siis hiljem turvaliselt koju jõudes sain muidugi aru, kui väga mul oli vedanud.
Naised peavad üksteist valvama, see on selge. Samuti ka jälgima, et sõbrannad ei jääks kuhugi haavatavas olukorras n-ö ripakile. Kasvõi näiteks siis, kui alkoholi tarbides on veidi üle piiri mindud ja juhtub mõni õnnetus. Seega ei pea ma probleemiks kui pean ise kedagi abistama, ent eeldan et kui peaks vaja minema, aidatakse mind. Kuid millal on piir, mil enam ei ole sõbranna abistamine mõistlik? Viimane tüli minu tuttavate hulgas tõestas, et saab ka teemasse saab väga erinevalt suhtuda.
Käin aeg-ajalt ööklubides tantsimas koos sõbrannadega ülikooli päevilt. Vahel jääb üks sõbrannadest ka minu juurde ööbima, sest tuleme alati koos ära ning tema elab teisel pool linna serva ja taksoarve läheks liigagi kõrbedaks. Umbes kolmel korral võttis ta kaasa oma töökaaslase Katrini, kes läks elukaaslasest lahku ja tahtis pidutseda. Esimesel korral jõi Katrin ennast purupurju ja läks tüdrukute tualetti oksendama. Kuna ta oli ennast täiesti segi joonud, siis oli tükk tegemist, et ta sealt kabiinist üldse kätte saada, sest ta oli ukse seespoolt lukustanud. Alguses kartsime hullemat, sest ta ei reageerinud meie kõnetamisele üldse. Lõpuks tegi turvamees ukse lahti, saime neiu kätte ja tõime taksoga koju. Arvasin, et ju tal oli siis esimene kord väljas üle tüki aja ning ei osanud piiri pidada.
Kaks järgmist korda olid aga peaaegu samasugused. Teisel korral oksendas ta küll taksos. See oli muidugi äärmiselt piinlik, sest taksojuht soovis meilt alguses 40 eurot puhastusraha. Sain lõpuks selle 10 peale kaubeldud. Kolmandal pidutsemiskorral oksendas Katrin mu trepikotta. Siis tundsin, et ma ei taha seda inimest enam enda juurde ööbima võtta. Ütlesin seda ka sõbrannale, kelle töökaaslane Katrin on, ja ta sai aru. Tunnistas, et ta ise on sama tundnud.
Nii läksimegi paar nädalat tagasi kahekesi ööklubisse ja oh imet! Kohe ööklubi trepil kohtusime Katriniga, kes hüüdis vaimustunult: „KUI ÄGE, et te siin olete! Ma just muretsesin, et kuidas koju saan, aga nüüd saan ju teiega ööbima tulla ning kogu raha alkole kulutada!“ Ma ei vastanud talle midagi, sest ta on mu sõbranna tuttav ning ma ei pidanud vajadust ise temaga mingit selgitavat vestlust pidada. Olin enda arvates ka piisavalt selgelt öelnud, et ei soovi seda inimest enda pinnale ööbima. Ka sõbranna vastas Katrinile midagi ebalevalt ja siis suundusimegi tantsusaali. Leidsin sealt vanad tuttavad, kellega jäin juttu rääkima ja tantsima. Umbes tund hiljem tuli sõbranna minu juurde ja kurtis, et Katrin on ennast jälle tualetti lukustanud ning oksendab.
Vastasin, et kuna ma ei tulnud ööklubisse koos Katriniga, siis ma ei taha tema probleemidega tegeleda. Sõbranna nurus, et aidaku ma vähemalt Katrin tualetist välja saada. Läks natuke aega, aga välja ta sealt saime. Siis talutasime ta diivanitele, ent seal ei lubanud turvamees lesida.
„Me võime ta ju takso peale panna,“ pakkusin sõbrannale lahendust. „Mul ei ole enam taksoraha,“ hädaldas Katrin läbi luksumise ja pooleldi magamise. „Lähme siis sinu juurde?“ küsis sõbranna omakorda minult. Olin üllatunud, et ta üldse seda varianti välja pakkus. Just taolises joobeastmes olemise tõttu ei tahtnud ma ju Katrinit võtta. „Ei, minu koju täna ei saa,“ vastasin lühidalt. Lõpuks jõudsid nad kokkuleppele, et lähevad siis sõbranna poole linnast välja. Mina ütlesin, et tahan veel pidutseda ja läksin vanade tuttavate seltskonda tagasi.
Kui paar päeva hiljem sõbrannaga MSN-is vestlema hakkasin, sain kohe aru, et ta on solvunud. Küsisin, et mille peale täpsemalt. Selgus, et nad kumbki pidid nii kalli taksoraha maksma ning see haavas ka, et ma ei abistanud teda Katrini probleemi puhul. Nimelt olla kõik pärast mu lahkumist veel hullemaks läinud. Katrin oli taksosse oksendanud ning seetõttu pidid nad veel 20 eurot lisaraha jätma.
Selgitasin, et mul ei ole lahkumise pärast kahju. Peamiselt seetõttu, et mu trepikoda jäi puhtaks ja teise puhkepäeva hommik rikkumata. Ütlesin sõbrannale otse: „Ta lihtsalt kasutab sinu ja ka minu heatahtlikkust ära. Loomulikult peab üksteist pidudel valvama, aga kui tuttav, kellega ma lihtsalt trepil kohtusin, eeldab, et pean ta järgmisest oksetuurist osa saama, siis on ta lihtsalt egoist. Kindlasti mitte hea sõber!“ Sõbranna ütles, et ta mõistab mu seisukohta, kuigi tundus, et mitte lõpuni.
Samas arvan siiani, et need harvad korrad, millal saan väljas käia, võiksid jääda meeldivaks kogemuseks. Mitte kujuneda kellegi kantseldamisele. Olen valmis sõbrannadel silma peal hoidma ja neid abistama, ent see ei tohi muutuda igakordseks kohustuseks. On ju ikkagi mindud lõõgastuma, mitte täiskasvanud inimesele lapsehoidjaks olema!
