Olen armunud nooremasse mehesse... ja häbenen seda

Minu isa on emast kaheksa aastat vanem, sõbrannadel on vanem mees – paarist kuust kuni 16 aastani. Üks õnnetu, kellel kaks aastat noorema mehega laps on, saab pidevalt selja taga irvitamist tunda, märkused kahe lapse kasvatamise kohta jne. Olgem ausad, olen ka ise nii mõnigi kord sel teemal keelt teritanud

Nüüd on aga lood hoopis teised. Üks noormees, kes juba pikemat aega mulle tähelepanu pööranud, on kuidagi märkamatult hakanud ka minus huvi tekitama. Siiani oleme sõbrannadega seda tähelepanu ikka samas rütmis aasinud ning mõelnud, mida üks värskelt ülikooli lõpetanud poiss peaks tahtma minust, sel aastal 30-ndatesse jõudvast naisest. Tõsi on ju see, et ta ongi poisike. Mina olen end oma töökohal tõestanud, oman ilusat korterit ja autot, isegi mõningaid sääste. Tema alles otsib püsivat tööd, proovides õnne siin ja seal, on pidevas rahahädas ning jagab korterit kolme sõbraga. Tean, et sellised väärtused toovad kohe hukkamõistu, sest mida loeb raha tõeliste tunnete kõrval, aga no loeb ikka küll. Mulle on eluaeg selgeks tehtud, et mees peab teenima rohkem kui naine, nii nagu mees peab ka olema vanem kui naine. Täpselt selliseid hinnanguid kannab ka see hiljuti Naistekas ilmunud lugu, mida mõnda aega tagasi oleksin ovatsioonide saatel lugenud, kuid nüüd tundub suhteliselt vildakas.

Tunnete vastu ei saa

Paraku on siiski nii, et iga päevaga tunnen ma üha enam, kuidas see järjekindel noormees minu südamesse endale pesa teeb ning sama moodi häbenen üha enam, et äkki sõbrannad saavad sellest tundest aimu. Nendega koos olles naeran endiselt poisi püüdluste üle, kuid temaga koos olles mõistan üha enam, kui tore ta tegelikult on. Tõsi, paljud asjad jäävad meil tegemata, kuna temal pole raha ja minu kulul teatris käia tundub mõlemale veidi piinlik. Kuid kahekesi teleka ees istudes ja veini juues tundub maailm siiski üsna avar ja koos ühiste naljade üle naerdes pole vanusel ja rahal mingit vahet.

Nüüd ma seisangi mure ees ning ei tea, mida peale hakata. Vahel lohutan ennast mõttega, et ega seks ju kohe kooselu ei tähenda ning ma olen veel piisavalt noor, et lihtsalt lõbutseda. Teisalt jälle tunnen, et aeg oleks maha rahuneda ning leida keegi, kellega ühine kodu luua. Kummale poole oma noor sõber paigutada, ma hetkel veel öelda ei oska. Ma ei tea ju isegi seda, kas tema oleks valmis kodu looma või lapsi saama, tal on veel kõik ees. Vahel tunnen, et elan lihtsalt oma elu liiga keeruliseks ning peaksin päeva korraga võtma, kuid lõpmatuseni kahe tule vahel olla ning oma tundeid tema selja taga eitada, pole just ka parim lahendus.
Võib-olla peaks selle loo lihtsalt unustama, kuna sissejuurdunud tõdede unustamine või eiramine tundub suhteliselt võimatu. Paraku on seda hetkel vist ka temast loobumine.