Logopeed vastab: kas kõnepuue võib korda saada ka ilma logopeedi sekkumiseta?
Mis juhtub, kui laps lihtsalt ise kohandub kõnekeskkonnaga ja teda mingi logopeed ei torgi?
VASTUS:
Ma ei saa aru täpselt, mida Te silmas peate „laps ise kohandub kõnekeskkonnaga” all. Kas Te peate silmas seda, et äkki läheb kõnepuue ise üle ilma sekkumiseta? Loomulikult, oleneb kõnepuude tüübist ja raskusastmest. Tavaliselt pädeva logopeedi poolt diagnoositavad kõne- ja suhtlemispuuded iseenesest ei korrigeeru. Meie, täiskasvanud, vastutame selle eest, et lapsele oleks tagatud igasugune toetus ja abi lapse nii füüsiliseks kui vaimseks arenguks. Logopeed ongi esmane lapsevanema nõustaja lapse kõne arengu toetamise küsimustes ja kui on näha, et tegemist on tõsisema murega, siis tuleb kõneteraapias käia kasvõi iga päev. Muuseas, logopeede kurvastab nende töös kõige rohkem see, kui vanem ei tee koostööd lapse heaolu parandamise nimel.
Arusaamatuks jääb, mida Te peate silmas ka „torkimise” all, kas sondiga keele paika lükkamist või järjepidevat kõneravi logopeedikabinetis. Kuid siiski on Teie küsimus põhimõtteliselt huvitav. Ja otseseks vastuseks on: Logopeed ei „torgi” (mida iganes Te selle väljendiga mõtlesite) kedagi vastu tahtmist!
Püüan vastata informatiivselt „märkamise ja torkamise” teemal, st mis on käesolevalt logopeedi funktsioon lasteaedades? Eks ikka võimalikult varane kõne- või arengupuude märkamine: nimetatakse arenguliseks erivajaduseks (juhul, kui vanem või õpetaja ei ole seda juba ise märganud), lapse kõne- ja suhtlusoskuse kaardistamine ja jälgimine lasteaia aastate jooksul ja vajadusel lapse erialaspetsialistide (psühholoog, psühhiaater, audioloog, nina- kõrva- kurguarst, hambaarst) juurde suunamine (kergendab seeläbi lasteaiaõpetaja tööd). Üldjuhul uurib logopeed kord aastas, tavaliselt sügiseti kõikide 3-7aastaste lasteaialaste kõnet, suhtlemist ja mänguoskusi (uurimine, vaatlus, vestlus rühmaõpetajaga). Arenenud ühiskondades on varaseks märkajaks perearst/pereõde kohustuslikes väikelaste mõõtmis-kaalumis-rutiinkontrollides. Eestis ei ole sinnani kahjuks jõutud haridus- tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi koostöö puudumise tõttu.
Kui laps on „märgatud”, toimub kohtumine vanemaga, anamneesi kogumine (info lapse üldise senise arengu ja võimalike kaasuvate probleemide kohta), nõustamine teemal: mida oleks võimalik lapse kõne arengu jaoks ära teha emal-isal kodus, igakülgsete juhiste ja soovituste andmine. Lapsevanema nõusolekul on lapsel võimalik käia kõneravitundides lasteaias koha peal (vanematele mugav variant, mis hoiab kokku väärtuslikku tööaega). Üheks suureks logopeedi töövaldkonnaks on ka lasteaiaõpetajate nõustamine kõnepuudega lapsega (eripedagoogi puudumisel tuleb logopeedil tegelda ka muude arenguliste kõrvalekalletega, nt ATH, autismispektrihäired, kakskeelsuses tingitud alakõne, psühholoogilised probleemid, lapsed, kellega ei ole tegeletud jne) suhtlemise osas ning kuidas lasteaed saaks kõne- ja arengupuudega last toetada rühmas.
Kõne on verbaalne suhtlemine. Mida väiksem on laps, seda rohkem on tema kõne ja suhtlemine situatiivne (räägib/huvitub asjadest „siin ja praegu”) ja mitteverbaalne (žestid, miimika, häälitsused jne). Loomulikult suudab lapsevanem „rääkida”, st suhelda oma lapsega isegi siis, kui kõne puudub (nt autismispektri häired, tserbraalparalüüs). Kuna inimesed sotsiaalsete olenditena kuuluvad ühiskonda, siis paratamatult tuleb neil mingil hetkel suhtlema hakata ka teiste inimestega, kui ainult ema ja isa (lapse jaoks tähendab see lasteaeda või lastehoidu minekut). Me peame hakkama suutma väljendada oma tundeid, tahtmisi ja mõtteid ka võõrastele inimestele. Ja kui kõneline väljund puudub või on puudulik (st kõne ei ole eakohane), saab kindlasti mõjutatud lapse mina-pilt ehk enesehinnang ehk millist tagasisidet saab laps ümbritsevatelt lastelt ja täiskasvanutelt — lapsepõlves saadud haavadest võivad jääda järele armid kogu eluks. Reaalselt aga võib see avalduda hiljem lugema ja kirjutama õppimise raskustena, vaese sõnavara ja halva suulise ja kirjaliku eneseväljendusoskusena, ka üldiste õpiraskustena. Kuna kõikide logopeedide esmaseks kohustuseks on tagada oma klientide heaolu, siis logopeedi eetika seisukohast ei ole siin küsimust, kas „torkida või mitte”.
