Mehed on kaaperdanud naistepäeva!
Iseenesest mulle naistepäev meeldiks, kui mehed poleks seda ära kaaperdanud. Asi algab juba hommikul, kui õnnetu ülemus kohusetundlikult kõik naised läbi käib, kohustuslik õis näpus. Pärast võib neid närtsinud lilli veel nädal aega laudu ilmestamas näha. Seejärel leiavad vuntsidega vanemad meeskolleegid, et naistepäev annab neile õiguse sind keset koridori kallistada ja eriti õudsel juhul veel matsuvalt märja musi põsele suruda. Me pole mingid lemmikloomad, kes vaevlevad tähelepanuvajaduse käes ja meil pole oma väärtuse teadasaamiseks vaja meeste tunnustust.
Lisame siia juurde mehed, kes naistepäeval ajakirjanduse on vallutanud ja ohtrasõnaliselt kinnitavad, kui toredad ja ilusad on naised ning kuidas naisteta oleks ikka nii kurb see maailm. Nagu mehed niigi vähe sõna saaks, laske vähemalt 8. märtsil mõni tark naine pildile!
Õhtul võib sotsiaalvõrgustikust näha „väärtustatud“ naiste poolt postitatud pilte lillekuhilatest ning teiste naiste õhkamist, et „mitte ühtegi lille, kas mina siis polegi naine?“ ja „kus kõik mehed jäänud on?“. [Ma saaksin aru solvumisest, kui naine pulma-aastapäeva hommikul on tund aega varem ärganud ja mehele maitsva hommikusöögi teinud ning mees on lilled unustanud, aga naistepäeval?]
Olen alati imestanud, miks ootavad naised, et 8. märtsil peaksid mehed neile lilli kinkima. Mis puhul? Selle pärast, et nad on naised? On naiseks olemises midagi nii erilist ja millal võivad mehed siis tähelepanu oodata? Kas pole kummastav, kuidas naistepäev on ajas oma tähenduse kaotanud ning see on muutunud millekski täiesti äraspidiseks: päevaks, kus muidu nii targad ja enesekindlad naised mõõdavad oma väärtust lillede hulgaga, mida nad sel päeval saavad.
No kuulge, naistepäev on päev, mil naised võivad endale ise lilli osta, kui nad seda väga tahavad, sest nad on sõltumatud ja vabad ja neil on selleks omateenitud raha. 8. märts on meile meeldetuletuseks, kust me tuleme, et me ei sõltu isa või mehe rahakotist, et me saame sama palju palka kui kõrvallaua taga istuv meeskolleeg, saame poliitikas ja ühiskonnaelus kaasa rääkida ning mis kõige tähtsam, saame ise valida, mida oma eluga peale hakata.
