Ilusat päeva kõikidele naistele, kelle mehed naistepäevast välja ei tee!

„Kaunist naistepäeva!“ soovin ma enesele mõttes 8. märtsil hommikukohvi kõrvale. Ampsan kõrvale tüki imelist toorjuustukooki ja krõbistan paberist välja kolm uhket punast roosi. Mul on tähtpäev. Ei, meil kõigil — naistel — on täna tähtpäev ja seda tuleb nautida. Just sel lihtsal põhjusel ostsin eile poest täpselt ja tõesti ainult ühe tüki maitsvat kooki ning haarasin lillepoest kõige ilusamad roosid laua ehteks.

Ma ei ole üksik naisterahvas. Vastupidi — mul on kodus suisa kaks meest. Tõsi küll, üks neist alles kaheaastane, kuid teine piisavalt vana, et teada, millal tähistatakse naistepäeva ja milles seisneb selle päeva olemus. Nimelt on minu abikaasa võtnud nõuks naistepäeva kui tähtpäeva ja keskmisest erilisemat nädalapäeva boikoteerida. Ja seda kõike minu hinnangul lihtsalt puhtast kadedusest. Tema argumendid naistepäeva mitte tähistamiseks on nii koomilised ja ühtlasi viha tekitavad, et mul on neid raske siin isegi kirja panna. „Naistel on niigi liiga palju tähtpäevi. Mehed on pidevalt ebavõrdses seisus,“ põhjendab ta. Naistel on emadepäev, mida minu mehe hinnangul peetakse palju kordi olulisemaks isadepäevaks. Naistel on sõbrapäev, mis on ju „otse loomulikult“ üksnes naistele suunatud tähtpäev. Jõulusid pole üldse mõtet mainidagi, sest need on sellised pühad, mis on eelkõige olulised just naistele kui šopahoolikutele. Siis on naistel veel sünnipäev, mida nad sageli peavad olulisemaks kui elukaaslase sünnipäeva. Ja kõige lõpuks on siis see pagana naistepäev, mis on minu mehe arvates mõeldudki välja lihtsalt selleks, et naised ikka veelgi enam kingitusi ja tähelepanu enesele seaduslikult nõuda saaksid.

Nagu ma juba ütlesin, on minu mehe argumendid nii rumalad, et neile pole isegi mõtet vastu vaielda, kuigi olen seda ometi korduvalt üritanud teha. Ma tahaksin väga loota, et minu kallis kaasa on see üks ja ainus must lammas kogu isaste karjas. See üks erand, kes kinnitab reeglit. Ja reegel võiks siiski olla see, et kõik mehed peavad oma kalleid naistuttavaid 8. märtsil meeles. Meil on väga hea meel, kui meile kingitakse üks lilleõis või tehakse tugev soe kallistus. Ei ole vaja kalleid parfüüme ega ehteid. Ka mõnus õhtusöök küünlavalgel või hommikune kohvikruus voodis teevad selle päeva piisavalt eriliseks.

Neile naistele, kes mingil põhjusel naistepäeval üksi on, ja ka neile, kes jagavad ühist majapidamist mõne sarnase isendiga nagu siinkirjutaja, soovitan võtta minust eeskuju. Tooge endile ise lilled vaasi ja premeerige end mõne hõrgutisega. Ärgem laskem seda päeva mööda! Naised, me oleme ju ometi päris oma erilist päeva väärt!