Ei püsi pudeliski paigal — kuidas kasvatada hüperaktiivset last?

KODUTOHTER: Küll mõned lapsed on ikka kummalised: neid jätkub kõikjale, nad on tüütuseni lärmakad, nendega juhtub kõiksuguseid asju, nad on korraga nii parimad sõbrad kui ka hullemad vaenlased, ühekorraga on seltsis nii pisarad kui ka naer. Kas minu laps on ka selline? Psühhiaatrid Kerstin Kõiva ja Ere Vasli räägivad hüperaktiivsusest ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirest.

Hüperaktiivsetest lastest räägitakse viimasel ajal palju rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Kas tõesti on hüperaktiivsus uuema aja nähtus?

Mõlemad tohtrid kinnitavad, et kindlasti pole tegemist viimase aja suundumusega. “Aga kui mõtleme ühiskonnale nüüd ja mõnikümmend aastat tagasi, siis praegu on keskkond väga õpi- ja soorituskeskseks muutunud,” ütleb dr Kõiva. “Nõudlikkus on suurenenud ka lapse suhtes. Laps peab suurema koormaga toime tulema, sellepärast paistavad mitmed häired rohkem silma,” lisab dr Vasli.

Loe Kodutohtrist märtsis:

* Silmad reedavad tervise ja tõved

* Mis on passiiv-agressiivne käitumine

* Ellujäämiskursus imiku isale

* Looduskosmeetika tõed ja müüdid

* Suhkrulaksust vabaks

* Viirusetõrje vee ja vitamiinidega

* Kuidas ja kus su laps võiks sündida

* Seeniorile sobilik söögilaud

* Ärata oma seksuaalsus

* Südame tervise ohumärgid

* Põnn, kes ei püsi pudeliski paigal

Kui vanasti peeti osasid lapsi lihtsalt ulakateks, mõnevõrra kasvatamatuteks ja tülikateks Tootsideks, siis tänapäeval on selgunud, et nii mõndagi vaevab tõsisem häire, mille suhtes tuleb last hoopis aidata.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH on häire, mille korral on häiritud keskendumine ja võime koondada tähelepanu. Seepärast võib inimesel olla raskusi oma käitumist valitseda ja reguleerida. Kõige üldisemalt iseloomustab seda haigust tähelepanupuudulikkus, keskendumisraskused, impulsiivne käitumine ja hüperaktiivsus.

Ei taha või ei suuda

“Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on laiem mõiste,” ütleb dr Kõiva. Sellise häirega lapsel on raske keskenduda, ent teda võib vaevata ka kehaline üliaktiivsus. Lisaks võib lapsel tegemist olla üliimpulsiivsusega — ta pidurdusmehhanism on viletsam, ta reageerib enne, kui mõtleb, ütleb enne, kui mõtleb, tegutseb enne, kui mõtleb. Ongi selline impulsiivne, kärsitu põngerjas!
“Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on sümptomite kompleks. Hüperaktiivsusest räägitakse kõige enam seetõttu, et kehalise üliaktiivsuse märgid ilmnevad kõige enam varases lapsepõlves. Mida vanemaks laps saab, seda enam jääb kehaline üliaktiivsus kõrvale, kuid asemele tõuseb tähelepanupuudulikkus.”

Dr Vasli lisab, et loomulikult ei tasu muretsema hakata kohe, kui laps palju ringi jookseb ja rahmeldada armastab. Ent märgata tasub seda, kui miski näib takistavat lapse õppimist või suhtlemist: näiteks ei suuda põnn rahulikult teatrietendust vaadates istuda või lasteaia esinemisel ei õnnestu tal kuidagi koos teistega rivis seista ja laulu lõpuni esitada. Kui on olukord, kus lapselt oodatakse enda kokkuvõtmist, ja ta ei ole võimeline seda tegema.

ATH nõuab “prille”

Lapse probleemide korral on vanemal kerge ennast süüdistama hakata: kas olen ta hooletusse jätnud, valesti kasvatanud? Mis ma lapsevanemana valesti olen teinud?
Kerstin Kõiva arvab, et kasvatusega saab küll mõnel juhul tähelepanuhäiret vaos hoida ja/või kompenseerida, kuid tegemist on ikkagi häirega: “ATH ja hüperaktiivsus on aju arenguhäire — selliste laste pea, teatud keskus ajus, mis vastutab tähelepanufunktsiooni ja kehalise aktiivsuse eest, töötab teistmoodi. Selleks et lapsel oleks kergem, saab kasutada ravimit, mis aju tegevust normaliseerib. ATH all kannatajat võiks kaudselt võrrelda näiteks inimesega, kes vajab prille, et normaalselt elada. Ka ATH-laps vajab teistsugust lähenemist ja tihti ka ravi.”

“See püsimatus tuleneb lapse organismi olukorrast,” lisab Ere Vasli. “Prillikandjale ei saa ju öelda: kuidas sa ei näe, pinguta ometi! Kuidas ka aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps ei püüaks rahulikult paigal istuda või rutiini taluda, ta lihtsalt ei suuda seda pikka aega teha. Tähtis on teadvustada, et käitumisraskused pole mitte tahte-, vaid suutmisküsimus.” ATH-lapsed ei saagi tavaliselt õppida, neil ongi raske — kogu aeg nagu sipelgad püksis.

Kuidas kindlaks teha, et lapsel on ATH, mida saaks vanem ise oma hüperaktiivse põnni heaks teha ja kuidas ATH all kannatajat ravida, loe Kodutohtri märtsikuu numbrist.