"Juhtus nii, et sai kolitud uude koju ja nüüdseks lapse endine lasteaiakaaslane oma vanematega "kutsusid" end meile külla. Terve perega: ema, isa ja kaks last. Üks lapse lasteaiakaaslane ja teine tema noorem vend. Vanemad lapsed toimetasid koos lastetoas, väiksem jäi vanemate juurde. Mingil ajal hakkas tal igav, kuid keeldus suuremate lastega mängimisest. Siis algas minu uue kodu hävitamine.

Laps kiskus ja pildus asju, näppis tehnikat, pläkerdas toidulaual toiduga ja tegi kõike muud, mida tegema ei pea. Aga vanemad, nemad istusid rahulikult, vaatasid seda tralli pealt ja ei teinud mitte ainsamatki last korrale kutsuvat märkust. Olime oma mehega sõnatud. Hiljem kodu koristades oli kahju, et lapse hävitustöö vilja kandis. Paar asja leidsidki oma lõpu. Olen nüüd tark ja julge, et OMA KODUS ma ikka võin öelda oma kodu reeglid välja, aga siis olin nagu puuga pähe saanud ja suu vett täis. Pärast seda ei taha endale külla lastega külalisi, kes ei anna aru, et nad pole omas kodus. Ma pidin selle saama endast välja öelda. Andke andeks, aga pidin. Kohe kergem hakkas."