Dagmar Lamp: palun juhiseid — kuidas tehakse “häid lapsi”?
“Kohutava kahesega” seltskonda minek on alati õnnemäng, selle vahega, et “miljoni” võidad peaaegu alati. Ja peavõiduks on siin analoogis suurepärane võimalus sõprade, lähedaste, sugulaste või puhta võõrastega kasvatuspõhimõtete üle vaielda. Vaidled ära, vihastud, ärritud, kurvastad — ja kõige nõmedam on, et see juhtub järgmisel korral jälle.
See on fantastiline, kui paljudel inimestel on arvamus selle kohta, milline peaks olema “hea laps” ja kuidas mina enda oma “heaks lapseks” vormima peaksin. Kõige enam paistab kõigile jalgu jäävat mu (liigne?) liberaalsus, mida vestluse teravamaks muutudes kohe “vabakasvatuseks” tembeldama asutakse, sest: “Laps ei pea kõike saama! Last tuleb kasvatada! Lapse halba käitumist ei tohi premeerida! Sa ei tohi talle järele anda! MIS su lapsest niimoodi kasvab? Koletis!”
Ja kuna kahesed, kes õpivad oma ego tundma, jonnivad väga palju, kuid pole veel piisavalt kognitiivselt ja keeleliselt arenenud, et oma soove “hea lapse” kombel väljendada, siis on neid pikki pilke mu päevades päris palju. Sest “head lapsed” ju ei vingu ega jonni! Nad ütlevad “aitäh” ja “palun” ja käituvad vaguralt!
Tõele au andes ajavad sellist juttu sageli inimesed, kellel pole veel lapsi või kelle lapsed pole veel eriti üle aasta vanad, ning pensionärid, kelle põlvkond muud ei teadnudki. “Valgustatud” vanemate seltskond on seevastu puhas rõõm, sest sa tead, et nad saavad üldiselt kõigest sarnaselt aru ja mõistavad, et lapse tujule järgi andmine ei pruugi alati olla see, mis paistab, ning et kõike ei peagi lubama, aga lahinguid tuleb valida. Nii sinu kui lapse huvides.
Minu meelest pole mõeldavgi saada laps ning mitte võtta teda algusest peale kui inimest, keda lisaks armastamisele ka austada. Mis jonnimisse ja “halva käitumise premeerimisse” puutub, siis ma otsustasin üsna alguses (pärast Aletha J. Solteri raamatu “Nutt ja jonnihood” lugemist, see peaks olema kõigile noortele vanematele kohustuslik), et ma respekteerin oma last ja tema tundeid. Ning ma otsustasin, et ma luban tal alati oma emotsioone väljendada, ka nutta, kui seda vaja on — ja olen alati tema jaoks olemas. Kasvamine on kohutavalt stressirohke kogemus, muide! Ma soovin, et mu tütar õpiks hakkama saama ka negatiivsete emotsioonidega ning tunneks end seejuures turvaliselt. Ma ei ignoreeri, ma ei jäta teda üksinda, ma ei karista, aga ma ka ei premeeri — vaid ma räägin, räägin, räägin, kallistan, armastan, vajadusel räägin veel. Muidugi ei oska alati olukordi hästi lahendada, aga ma püüan.
Pole ju olemas häid ega halbu lapsi, on vaid head ja halvad teod.
Küll aga on olemas lõhutud hingedega lapsed, kellest ükskord saavad lõhutud hingedega täiskasvanud. Ma loodan, et vähemalt minu poolt on ühe võrra neid tulevikus vähem.
Dagmar Lamp ehk Daki on vabakutseline (aja)kirjanik, blogija ja sotsiaalmeedia fänn, kes targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti. Daki elab Tallinnas ja kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kahte kassi.
