Dagmar Lamp: miks emad ainult lastest räägivad?
“Te kindlasti arvate, et ma olen kohutav ema, et nii ütlen…” tundis sõbranna oma äsjase avalduse pärast kohe piinlikkust.
Aga ei, hoopis kõik noogutasid ja kinnitasid, et ühel või teisel hetkel on nad midagi sarnast tundnud. Ja see on täiesti normaalne.
Ma mäletan, kuidas ma vallalise ja lastetuna ei sallinud, kuidas naisteseltskonnad alati kaheks jagunesid ja kuidas emad alati emadusest rääkima kippusid. See oli tüütu ja tundus isegi elitaristlik — vaadake, meil on, teil pole, te ei tea elust veel midagi! Las emad räägivad!
Nüüd, olles “teisel pool”, näen ma asja muidugi hoopis teistmoodi. See, et emad alati emadusest rääkima kipuvad, ei tähenda (alati), et meil muust rääkida poleks või et meie elu ainult ümber tittede keerleks. See tuleb hoopis sellest, et emadus on midagi, mis on universaalne ja samas individuaalne kogemus, aga kogemusena nii võimas ja nii ühendav, et kui sa “klubikaaslasega” kohtud, tahad sa jagada enda oma ja tema kogemusest midagi vastu saada.
Sama, muide, juhtub ka teiste “klubidega”, kuhu sa kuulud. Kui ma kohtan kaasajakirjanikku, kipume me ikka ajakirjanduse telgitagustest rääkima ja viime teineteist kurssi kolleegide saavutustega, natuke klatšime, natuke vahetame naljakaid lugusid toimetustest, kus oleme töötanud (ja kui tihti toimetuse külmkapist võileivad kaduma kippusid).
Kui ma kohtan kaasblogijat, hakkame me ikka esimese asjana rääkima blogidest, mida loeme, viskame natuke heatahtlikku nalja ilublogide hullumeelse trendi üle ja heietame blogimisega seotud lugusid.
Kui ma kohtan kedagi, kes samuti on avaldanud raamatuid ja kellele meeldib kirjutada ilukirjandust, kipub ikka jutt veerema sellele, kuidas raamatukaane valiku protsess käib, kuidas toimetajad võivad vahel olla nii suurepärased, et sa ei saa üldse aru, mida sa enne selle inimesega oma tekstide jagamist tegid, ja vahetame kogemusi, milline on meie kirjutamisrituaal.
Kõik see tõesti jätab pea igas olukorras ümbritsevatele mulje, et “oh näed, kaks tarka said nüüd kokku ja eputavad siin”, aga õnneks, tuleb tunnistada, kohtab seda suhtumist aina harvemini. Peamiselt sellepärast, et ma ei ümbritse end nõmedate inimestega, kes arvavad, et kogemuste jagamine (eriti nende kogemuste, mis neil puuduvad) oleks eputamine. Ja, noh, eks vanemaks saades jääb teatud väiklasi tundeid vähemaks ka.
Aga see ei tähenda muidugi, et mind ennast teinekord ära ei tüütaks, kui sõbrad müügiesindajad liiga kauaks oma tööst jutte vestma jäävad või kui sõbrad sõjaväelased liig süvitsi Kevadtormi iseärasustesse laskuvad.
Nii et kõike mõõdukalt! Eks isegi püüan emadusejutte piirata, peoolukorras ei jää liiga pikalt artiklitest jahuma ja katsun ülal hoida vestlusteemasid, mis kõigile huvi pakuvad.
Aga, muide — meil kõigil on üksteiselt alati midagi õppida. Ka siis, kui sa arvad, et selle “klubi” jutud sulle midagi ei paku.
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija, vabakutseline (aja)kirjanik ja mitme raamatu autor. Ta kasvatab kodus kaht kassi ja kaheaastast tütart. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
