Dagmar Lamp: milline on hea naine? Kannatlik?

Käisin möödunud nädalal heade sõprade pulmas, mis oli imeline ja ma häbenemata löristasin nutta, kui nad säravatena registreerimislaua juurde kõndisid. No lihtsalt nii ilus oli. Mina, vana sariabielluja, oskasin pruudi näolt lugeda seda tunnet, mis teda tol hetkel valdas. See kergelt unenäoline hetk, imeline päev, mil vahepeal tundub, et sa oled justkui vee all. Helid kostuvad summutatult ja ainus, mis läbi tungib, on see käsi, millest sa kinni hoiad ning su valge kleit.

Siis tulevad helid tagasi ja sa ütled: “Jah.”

Vist kedagi ei üllatanud, kui mulle pulma krooniku tunnusmärk kaela riputati ja nii võtsingi rõõmuga enda peale ülesanne külalisteraamatusse häid soove pruutpaari abieluteele koguda (ja muuhulgas juhtunud hüsteeriliselt naljakaid hetki kirja panna) (ühe kassi joonistasin kaustikusse ka, sest kassid rokivad).

Ka pruudi tüdrukuteõhtul tegime me tavapärase muffinite-müügi ja komejandi asemel lihtsat ristikäiku, kus pruut pidi linnas suvaliste inimeste käest küsima: milline on hea naine? Kuidas olla parim võimalik abikaasa?

Vastused, mida me saime, olid muidugi seinast seina, ikka vastajate enda taustsüsteemist lähtuvad. Sageli käisid nad iseendale vastu: ole allaheitlik, aga iseseisev. Räägi mehega, aga ära kõike, mis häirib, välja ütle. Anna vabadust, aga hoia teda enda lähedal.

Kuid mulle on alati neist üritustest — ka pulmas soove kogudes — kõlama jäänud üks nõuanne, mida ma vahel justkui suudan mõista, siis jälle mitte.

Ole kannatlik.

Ühest küljest pole midagi selgemat. Kannatlikkus on voorus, kas pole? Pole vaja iga asja peale, mis sind hetkel närvi ajab, plahvatada. Mees on teinekord jäärapäine? Mis seal ikka, pöördu nõuande poole: ole kannatlik! Ole kannatlik ja raskused mööduvad. See kehtib ju muus elus ka. Raha otsas? Ole kannatlik, küllap tuleb järgmine palgapäev. Tööd pole? Otsi, oota kannatlikult, küllap leiad sellegi. Sa ei mäleta viimast korda, millal end välja puhkasid? Ole kannatlik, puhkuseni on jäänud vaid n-1 päeva.

Kannata. Oota ja kannata. Kes kannatab, see kaua elab. (Kuigi kannatades, aga vähemalt kaua!)

Ja teisalt, eks, on see nõuanne mulle väga vastukarva. Ma ei ole väga kannatlik inimene juba loomuldasa. Kui mul on janu, tahan ma KOHE juua. Kui ma olen armunud, tahan ma KOHE käia käest kinni ja tundide kaupa inimesele silma vaadata. Kui mul on tööülesanne vaja täita, tahan ma selle KOHE ära teha. Kui ma olen väsinud, tahan ma KOHE magada.

Kohe!

Samuti ei ole ma suutnud olla suhetes kannatlik (vt ka sariabielluja). Õigemini, muidugi mulle tunudub, et ma olen olnud kannatlik. Aga ma ei suuda seda olla lõputult. Oma spontaansusearmastuse juures on muidugi paradoksaalne, et ma tahan teada, kuhu mu elu liigub. Millal on plaanides laps? Millal oma kodu? Millal suvila ja millal reis Pariisi?

Kannata, küllap needki juhtuvad… Jah? Aga KAUA ma kannatama pean?

Selge see, et selline jalgadetrampimine on kohati lapsik. Tark ei torma, veel üks fantastiline vanasõna. Heute ist nicht das Ende aller Tage, ütleb saksakeelne vanasõna. Täna ei ole kõigi päevade lõpp. Ehk siis: kui täna seda ei saa, mida soovid, siis kannata!

Ilmselgelt võtan ma kõiki neid vanasõnu ja soovitusi pika hambaga. Mulle ei meeldi elada teadmises, et ehk KUNAGI läheb elu paremaks, kui ma ainult piisavalt kannatlik olen. Ma võin olla kannatlik, aga kui miinused hakkavad varjutama kõiki plusse, mis olukorrast tulla võivad, siis liigun ma edasi.

Kannatused ja kannatama pidamine ei saa maailmast otsa. Sel korral ei viitsi kannatada, küllap tuleb järgmine kord, kus ma jälle kannatama pean. Mõne uue ja huvitava asja pärast.

Aga vähemalt elan kaua, eks.

Asi seegi.

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.