Kallast elab Lasnamäel üksinda, kuid õnneks oli tal atakihetkel mobiil taskus. Vasak käsi oli tuim ja jäik, ent paremaga suutis õpetaja telefoni taskust välja õngitseda ja sõbrannale helistada, kes taipas kohe, et midagi on valesti ja kutsus kiirabi.

Mõni nädal pärast insulti suutis Kallast juba istuda, ehkki jõudu nappis ja vasak kehapool ei taha mõtetele alluda. "See olukord tegi mu päris kurvaks. Ma ei ole eriline nutunaine, aga siis võttis ikka pisara silma küll," tunnistab Kallast, kes on alati ise kõigega hakkama saanud ja sõltus siis kõiges hooldajatest ja medõest, et abitu seisund mõjus eneseväärikusele. Kõige rohkem pelgas õppejõud aga seda, et insult mõjub mõistusele: "Olen kogu elu palunud kahte asja - et jaksaksin kuni surmalaupäevani end ise puhtaks pesta ning et mõistus peas seisaks ja ma lollusi tegema ei hakkaks."

Loe pikka ja avameelset persoonilugu Kallasti läbielamistest värskest ajakirjast Tiiu!