Pihtimus: olen armunud mehesse, kelle elus on esikohal Jumal...
Kohe meie tutvuse alguses sain teada, et ta kuulub baptistlikkusse sekti ning on seepärast pidevalt koguduse tegemistega seotud, aga üldiselt see rohkem jutuks ei tulnud. Rääkisime pigem tööst ning mida aeg edasi, seda isiklikumaks muutusid teemad. Samas on ta äärmiselt viisakas inimene igas mõttes: riietus ning käitumine on ülikorrektsed, kuid mõjuvad loomulikult, ei jäta üldse kunstlikult pingutatud muljet.
Minul pole oma suhetega elus hästi läinud. 28 eluaasta jooksul on mõni ikka olnud, kuid paraku pole ükski üle aasta kestnud. Millegipärast olen seni ligi tõmmanud pahasid poisse, ent paraku pole nendega kooselu sobinud. Ka ebaõnnestunud suhetest põhjustatud haavade lakkumine on võtnud omajagu aega. Järelikult näib just eespool kirjeldatud noormees, olgugi et ta on minust mõni aasta noorem, täiesti ideaalse variandina.
Nagu ikka, on igal mündil kaks külge. Kui alguses ei pööranud ma sellele usuteemale eriti tähelepanu, siis lähemalt suhtlema hakates selgus, et ta tegeleb sekti asjaajamistega pea iga päev ning suur osa pühapäevadest on üldse kinni. Kuna ka meie töö on suhteliselt aeganõudev ja väsitav, siis jäävad koosolemiseks vaid mõned hetked. Teine, ja tegelikult palju tõsisem probleem seisneb selles, et mina olen usu suhtes üsna leige. Ausalt öeldes pole viimastel aastatel isegi jõulude ajal kirikusse jõudnud. Mul pole üldse mingit sisemist tunnet, mis suunaks tõsisemalt religiooniküsimuste peale mõtlema.
Ütleme, et kui asjad lähevad nii, nagu praegu näib, kas siis oleks erinev suhtumine religiooni väga suur probleem? Eriti, kui meie vaated on ikka päris erinevad, ent muidu sobime ideaalselt. Seni pole usuteema meil isiklikult tasandil jutuks praktiliselt tulnud, seda on vaid mõned korrad mainitud. Siiski, ta teab, et ma olen religiooni suhtes leige.
Ning veel üks mure on tekkinud seoses voodieluga (kui me peaks tõeliselt lähedaseks saama). Nimelt tean, et poiss on väga konservatiivsete vaadetega ning näiteks lähisuhetest rääkimisel muutub ta väga reserveerituks. Ausalt öeldes tundub, et ta on vastu isegi abielueelsele seksile. Ärge hakake nüüd mind odavaks naisterahvaks sõimama, aga iga päevaga tunnen üha rohkem, kuidas teda ihaldan, kuna inimesena on ta väga sümpaatne, samas ka piisavalt mehelik.
Selle pika juhtu peale tahaks teada, et kui kõik muu näib ideaalselt sobivat, kuid on üks suur maailmavaateline erinevus, siis kas on reaalne luua normaalselt toimiv suhe? Ehk on kellelgi kogemusi selles vallas? Eks otsused teen ikka mina, aga tahaks olla võimalikult hästi informeeritud. Tunnen, et olen tõsiselt armunud ning muus osas sobime suisa ideaalselt, aga see üks erinevus tekitab ratsionaalselt mõeldes suuri küsimärke.
