Toiduäpardus: proua, need ei ole seened, need on teod!
Meid pandi istuma imeilusa vaatega lauda ja kelner tõi meile menüüd. Enamus roogasid olid nii peenete nimedega, et polnud kõige vähematki aimu, mida miski tähendas. Kuigi menüüs olid ka põhikomponendid imepeenikeses kirjas kirjeldatud, ei vaevunud mu ema oma lugemisprille otsima ning kui oli suures kirjas jõudnud ära lugeda ahvenafilee, ei hakanud ta süvenema detailidesse. Praed saabusid, kõik oli väga kaunis ja ka maitsev. Kui olime lõpetanud, siis tuli kelner ja küsis viisakalt, kuidas toit maitses? Ema vastas, et kõik oli suuepärane, aga need seened krõmpsusid kuidagi väga imelikult hamba all, et mis seened need sellised olid… Kelner naeratas viisakalt ja ütles: "Proua, need ei olnud seened, need olid teod!"
Oleksite pidanud nägema mu ema nägu! Ta ABSOLUUTSELT ei söö mingeid molluskeid. Igatahes nüüdsest loeb ta läbi restoranis menüüs ka kõige pisema kirja ja küsib ka alati kelnerilt lisaks, kuidas ja millest on toit valmistatud.