Solvangut kanda või pakkuda rahupiipu?
Solvuda võib kõikvõimalike asjade peale: kui parim sõbranna unustab sünnipäevaks õnne soovida; kui elukaaslane ei märkagi, et oled just juuksurist tulnud; kui ema avaldab arvamust, et sa ei oska lapsi kasvatada. Mõnikord solvutakse siis, kui ei saada seda, mida tahetakse. Võib juhtuda, et ei haavuta mitte sellepärast, et keegi eriti halvasti käitus, vaid seetõttu, et teine ei teinud nii, nagu eeldasid.
Kurbuse ja viha segu
“Solvumine on kokku segatud kurbusest ja vihast ning selles on hästi palju ka konflikti alget sees. Solvuda võib ükskõik millises situatsioonis, mitte ainult lähedaste ja pereringis, vaid ka näiteks tööl. Kui keegi ütleb midagi sellist, mis tundub sulle ülekohtune, siis tagajärjeks võibki olla haavumine,” alustab nõustaja Kristi Leps. “Et mitte väga kergelt solvuda, on vaja ennast tundma õppida ning samuti on tarvis eneseusku ja -väärikust. Mida madalam on enesehinnang, seda kergemini inimene asju südamesse võtab. Sel juhul võivad ka väiksemad ütlemised riivata, sest enesehinnangut peaaegu ei ole ja olemasolevatki on kerge minema puhuda.”
Vahel ei olegi tähtis mitte see, mida öeldakse, vaid see, kuidas öeldusse suhtutakse. Meil on võimalus valida, kuidas solvangule reageerida — mille peale haavuda ja mille peale mitte. Kuna solvumine võib tihti rikkuda nii iseenda kui ka kaaslaste meeleolu, võiks proovida olukorda kainelt vaadelda ja lahendada see võimaluse korral haavumiseta. Pidev solvumine ei tee inimesele head. “See on väga väsitav, sest oled püsivas kaitseseisundis ja tunned ennast pidevalt haavatuna. Kui solvumine on inimese sage käitumis- ja mõttemuster, siis on see juba tema elustiil. On inimesi, kes lausa naudivad seda, et küll nad on õnnetud ja küll nad kannatavad palju, aga üldiselt see ei ole väga tervislik.”
Esmajoones madalast enesehinnangust
Inimesi, kes kipuvad sageli solvuma, iseloomustab esmajoones madal enesehinnang: nad ei talu hästi kriitikat ja võivad tunda ennast väärtusetuna. Kas keegi solvub kergesti või mitte, selles mängib suurt rolli ka vanus ja elukogemus. “Hästi tähtis on, kui palju ennast väärtustad; kui teadlik oled sellest, kes sa üldse oled; mis on sinu identiteet; millised on su võimed, väärtused ja oskused. Sa ju kasvad kogu aeg, ja teadmine, et oled väärt palju enamat, kui keegi solvav inimene arvab, aitab olukorrast rahulikult välja tulla,” rõhutab nõustaja. “Kui näiteks kolleeg sõidab sisse süüdistustega, mis tegelikult paika ei pea, peaks jääma rahulikuks ja mitte emotsiooniga kaasa minema. Tuleks hoopis püüda leida, millised on konkreetsed faktid ja mis võib olla kolleegi käitumise taga. Kui näed vastaspoolt läbi, saad ka aru, et rünnak sinu isiku vastu pole tingitud enamasti mitte sinust, vaid temal endal on mingid lahendamata probleemid. Ja kui tõesti on töine tegematajätmine või probleem, tuleb taas rahulikuks jääda ja jõuda asja tuumani, mis tegelikult valesti on,” annab Kristi Leps nõu.
“Muidugi on inimesi, kes ongi impulsiivsemad ja kergesti erutuvad, labiilsema närvisüsteemiga — ka nemad kipuvad kergemini solvuma. Näiteks puberteediealised, kes otsivad oma mina ja ei tea veel, kes nad on. Olles seesmiselt hästi õrnad, tahavad nad välja näha vinged ja tugevad. Kui see hoiak täiskasvanuellu kaasa tuleb, jääb pealispinna alla nii palju haprust ja purunemisohtlikku, et igasugune kriitilisem sõna võib neid solvata.”
Kuidas käituda ja suhelda nende inimestega, kes kipuvad kergesti solvuma? Mida teha, kui “pilt on, aga häält ei ole”? Kuidas panna piirid paika? Kõike seda loe Kodutohtri augustinumbrist.
