“Minu toiduäpardus juhtus aastaid tagasi suvevaheajal onu juures. Mu onu naine on alati olnud kogu oma suure majapidamise ja loomapidamise kõrval ka väga hea kokk, tema praed olid väga maitsvad ja tema koogid-moosid kõige magusamad. Ühel ilusal suvehommikul olin mina viimaste ärkajate seas. Kööki jõudes podises miskit potis. Vaatasin, et oh, taas mingi imemaitsev erinevate lisanditega hommikupuder. Kuna olin sellel hommikul hiline ärkaja, siis teised toimetasid juba õues. Nii tuli mõte ise puder valmis keeta. Lisasin sinna suhkrut, soola, piima ja ikka mekkisin vahepeal ning lisasin veel kaneeli ning kes teab mida veel ning mõne aja pärast olin omast arust selle uhke hommikupudru lõplikult valmis saanud ja moosiga kaunistanud. Kui aga sööma asusin, siis polnud see mingi gurmeeroog. Leppisin olukorraga, et ju ma ikka pole parim kokk.

Alles mõni tund hiljem kuulsin onunaise juttu, et pani hommikul tavalise jahu sigadele keema ning kiitis, et seekord sõid sead eriti hästi putru. Ju oleva kõhud tühjad olnud. Niisiis olin maitsetanud ja kokanud keeva jahuga ning pere asemel hoopis sigadele pidusööki valmistanud. Pärast said teised hea kõhu täie naerda ning onu kiitis, et ma võikski jääda loomasööda tegemise peale, et sead oleva nõnda hästi söönud. Mäletan ise siiani seda maitsetut maitset ja mõtet, et kokka minust ei saa. Tagantjärele olen vaid õnnelik, et teised juba hommikust söönud olid ning minu rooga mekkima ei pidanud.” -L.