Kes oleks arvanud, et mehed ka nii dramaatilised on?

Millest see tuleb, et mees (antud kontekstis meessoost isik, mitte seaduslik abikaasa) teeb igast pisemast nagelemisest draama? No näiteks on mingi lahkarvamus, õhus on pinget, ütlemised lähevad tavapärasest teravamaks ja emotsionaalsemaks. Ehk siis mitte mingi dramaatiline lahing pisarate ja kõva kisaga (selliseid meil pole olnudki) vaid pisemat sorti olmetüli või -erimeelsus tooni võrra tõstetud häälega. Tavaliselt lahendame sellised probleemid koheselt ja räägime läbi.

Mis mulle aga kummaline tundub, on see, et peale jagelemist olen mina hiljemalt järgmiseks päevaks heas tujus (olenemata sellest, kumb meist järeleandmise tegi), tema on kuni nädal aega mossis ja haavunud. Ütleb, et ei taha pingeid ja talle ei meeldi kui me tülitseme jne. Ma olen püüdnud talle selgitada, et me ei saa ju alati 100% ühte meelt olla ja suhtes tulebki teinekord ette olukordi, kus tuleb roosad prillid eest ära võtta ja tõele näkku vaadata.

Ma ei saa aru, miks on vaja mingeid pisitülisid, mida meil tuleb kõige rohkem ette paar korda aastas, sedasi põdeda? Oli tüli, lahendasime probleemi ja läheks ehk eluga edasi… Või kui ei taha minna, siis läheks tagasi. Aga milleks peab nädal aega haavunud olema? Või on tõesti selliseid paare, kellel mitte kunagi olukord teravaks ei lähe? Muu koha pealt on täiesti normaalne mees ja ei ole mingi noor ullike vanust juba 35 aastat.