Tööandjad suhtuvad kutseharidusse kriitiliselt!
Tööandjate seas uuringu teinud Praxise analüütiku Mihkel Nestori sõnul on tööjõupuudus üks peamiseid põhjuseid, miks ettevõtjad kutseharidusse kriitiliselt suhtuvad. Tööandjad on rahul koolide paranenud õpikeskkonnaga, kuid heidavad neile ette järeleandmisi õppe kvaliteedis. Kõige viletsamaks hindavad tööandjad noorte võõrkeeleoskust, otsustusvõimet ja erialaseid tööoskusi. Madalaks hinnatakse ka kutseõppes osalevate noorte üldist võimekust ja motiveeritust.
Teenindusvaldkonna fookusrühmas tunti muret selle pärast, et kutseõppeasutuse lõpetanute ja
erialase hariduseta inimeste tööoskustes ei ole väga suurt erinevust. Mida tehnilisem või spetsiifilisem on amet (ehituses, hulgi- ja jaekaubanduses, autoteeninduses), seda olulisem on ettevõtte jaoks kutseharidusega töötajate värbamine. Just autoteeninduse alal peetakse seda väga tähtsaks.
„Eks nad käivad ja proovivad siin. Kümnest kaks jääb püsima,” tõdeb OÜ ARS Autoteenindus juhataja Andrus Aasamäe kutsekooli lõpetajate kohta. „Arvatakse, et kusagil on võimalik lihtsamini leiba teenida ja eks ole ootused tööandjale ka suuremad.”
Suuremad ootused kutsekooli lõpetajale on tegelikult ka tööandjal. „Olen ise kutsekooli läbi teinud ja siis kehtisid küll nõuded, mida pidi kindlalt oskama. Kas praegu üldse midagi õpetatakse? Autoremondilukksepa eriala lõpetanu ei oska suurt midagi,” hindab Aasamäe. Ta mõistab, et praktilised oskused tulevad töö käigus, ent koolis võiks vähemalt omandada seadmete ja agregaatide omavahelised seosed ning seeläbi võiks tekkida teatav loogiline mõtlemine. Seda ta sageli aga ei näe.
Aasamäe tõdeb, et koolide tehnilised võimalused on aastate jooksul tõesti paranenud, ent lõpetamisel võiks sõel tihedam olla. „Liiga lihtsalt veetakse neid koolist läbi. Diplom peaks midagi ikka näitama,” soovib ta.
Ka praktikante on neil palju käinud. Enamasti pesevad nad kolm nädalat autosid ja toovad varuosi. Praktilisi oskusi nad ei omanda, sest tööandja pole motiveeritud oma aega sellele kulutama. Noor ei julge enda eest seista ja nõnda ta teebki lõpuks töid, mis kedagi ei sega ja kus riskid kõige väiksemad. Praxise uuringust selgus, et tööandjad on valmis parandama noorte spetsiifilisi oskusi, ent kui osa õppetööst jääb ettevõtjate kanda, peaks riik selle lisatöö kompenseerima.
Erialavalik koostöös tööandjatega
Riigilt oodatakse ka suuremat sekkumist haridusvalikute kujundamisse ja kutseõppe populaarsuse suurendamisse. Eestis on mitmeid riiklike õppekavadega katmata erialasid. Näiteks ei koolitata meil lamekatusekatjaid ja ehitusplekkseppi ning alles hiljuti avati tee-ehitaja eriala. Probleeme valmistab ka erialade menukus. Näiteks soovivad vähesed õppida ehituspuusepaks. Metalli- ja masinatööstuse tööandjad tunnistasid, et metallitööd lähevad õppima need, kes mujale õppima ei pääse.
Viljandi Metalli juhatuse liige Jaak Sulg tõdeb, et 60−70% neile tööle tulijatest on kutseõppe läbinud, ent paraku mitte alati neile sobival erialal. Sule sõnul on praegu tuntav, et haridusasutus otsustab ise, milliseid spetsialiste ühiskond vajab, ent need otsused peaks sündima osapoolte koostöös.
Üheks probleemiks ametihariduse juures peab ta ka keskhariduse taset. „Kuigi me deklareerime, et kutsekooli lõpetaja üldharidus vastab keskkooli tasemele, siis praktika näitab midagi muud. Kirjaoskust vaadates jääb mulje, et nii mõnigi on unustanud ka põhikoolis õpitu,” lisab Sulg.
Jaak Sulg arvab, et noori õpetatakse liialt tänaste ja eilsete oskuste ning arusaamiste järgi. „Protsessi poolega on pikk tee veel minna ja seda just õppepersonali osas. Kutsekooli erialaõpetaja peab olema oma valdkonna väga hea spetsialist, kelle saab tänases tarkuses ainult „üles osta”. Aga mis hinna eest?” uurib Sulg.
Kuivõrd ametiõppeks vajalik seadmepark on kallis, tuleks tema meelest enam juurutada koolide ülest praktikabaaside kasutamist, et oleks võimalik õpetada spetsiifilisemaid oskusi.
Soovitakse spetsialiste
Paljud ettevõtted on avatud praktikantidele, et nende seast leida uusi töölisi. Näiteks pakub ABB tänavu praktikavõimalust sajale kutse- ja kõrgkooli noorele. „Kutsealaseid teadmisi nõudvate ametikohtade puhul on meile olulisimaks kasvulavaks kutsekoolid. Sealt tulevate noorte hulk ja kvaliteet on meile väga olulised,” ütleb ABB Balti riikide värbamisjuht Aivi Kullama.
Edasi sõltub juba suuresti praktikandist ja sellest, kui palju on tal soovi ja motivatsiooni teadmisi omandada. „Ei saa eeldada, et noorel on kõik meile vajalikud teadmised ja oskused, sest igal ettevõttel on oma spetsiifika. Samas tuleb tunnistada, et palju peame ise töötajaid koolitama ja neile praktilisi oskusi õpetama,” lisab Kullama. „Tänane kutseharidus on üldjuhul kolm aastat. Varasemat nelja-aastase õppekavaga tehniku taset enam ei ole. Tunneme tõsist puudust põhjalikumate erialaste teadmistega spetsialistidest ja oskustöölistest.”
*Artikkel ilmus Eesti Päevalehe erilehes Koolitus.
