Vihane ema: jalgratturid, sõitke autoteel või ärge sõitke üldse!

Olen kahe väikese lapse ema, minu üks laps liikleb kärus ja teine tuterdab juba oma jalgadel. Number üks oht tänavaliikluses on nende jaoks suitsetajad, kes neile tossu peale puhuvad, põlevaid konisid üle õla näo riiete pihta viskavad ja tuhka sõna otseses mõttes pähe raputavad. Teine ja tegelikult ohtlikum seltskond on jalgratturid, kel on küll kiivrid peas, aga sellega nende vastutusvõime ka lõpeb.

Öelge mulle, mis häda on teil kõnniteedel kihutada, kuigi te näete ja teate, et seal inimesed jalutavad? Kõnniteed on mõeldud suurte, väikeste, noorte ja vanade inimeste jaoks, mitte pimesi ja hullumeelselt kihutavate kahe- ja neljarattalistele. Inimestel on teatavasti komme mõnikord kõndida otse, aga mõnikord astuda samm kõrvale, jääda ootamatult seisma, keerata ots ümber, kukkuda maha jne. Jalgrattur ei saa elu sees pidama, kui ta täiskiirusel kimab ning talle jookseb ette kaheaastane. Või kui mina, käruga lapsevanem, avastan keset teed, et ma unustasin mingi väga tähtsa asja maha ning pean käru ümber keerama. Tagant tulev rattur ei oska iial sellise lükkega arvestada ning sõidab mu kärule sisse. On juhtunud muideks. Last õnneks sees ei olnud, tema oli mul tol hetkel süles.

Olen näinud, kuidas jalgrattur riivab mööda tuhisedes vanainimest nii, et too pikali kukub. Ükskord nägin pika lehviva seeliku ja kauni soenguga naisratturit, kes ühe käega hoidis lenksu, teise käega hoidis telefoni kõrva ääres ja sõitis vastu ootamatult avanenud poeust.

Need poodide uksed, mis avanevad väljapoole, mulle väga meeldivad. Mul ei ole kahju, kui ratturid neile otsa põrutavad, pigem naeratan ja tunnen kahjurõõmu — on sul vaja oma sõidukiga ronida teele, mis ei ole sulle mõeldud?

Aga õigust jääb neil ülbikutel veel ülegi — tähistamata kõnniteel, mis on siis väga selgelt mõeldud kõndimiseks, mitte sõitmiseks, tulevad nad täiskiirusel ja lasevad veel kella ka, et neile tee vabaks tehtaks. Aru ma ei saa, kui palju ülbust võib ühe seltskonna peas olla. Miks mina pean sinu eest ära minema, kui sina oled see, kes on vales kohas?

Sõida autoteel, kus on su koht ja jäta kõnniteed jalakäijatele! Või sõida bussiga, kui autotee on sinu jaoks liiga ohtlik. Mind ei huvita. Mina tahan koos oma lastega tervena ja tervete närvidega kohale jõuda, mitte muretseda mingite hullude pärast, kes oma enesenäitamisvajadust rahuldavad kõnniteedel kihutades.