Külalised — tore kui tulevad, veel parem kui lähevad?
Mõni kodu on mitu korda nädalas sõpradest tulvil, teise ei jõuta kunagi. Mõni käib ise muudkui teiste juures, aga vingerdab võõrustamisest osavalt kõrvale. Ei viitsi küpsetada, kraamida ja võõraid lapsi kantseldada. Teine poeks või nahast välja, et keegi ainult tuleks. Kolmas ei taha külalisi nähagi.
Sisustuspoe juhataja Hanna Lend (36) on tabanud ennast remondi või ehitamise kavandamisel sageli mõttelt: peab tegema avarama, et külalised ka ära mahuks. Näiteks kaalus ta pikalt, mitu inimest peaks mahtuma saunalavale ja kui suur peaks olema söögilaud. “Ootan vist külalisi rohkem, kui neid tegelikult käib.” Hannale tundub vahel isegi, nagu ei tahetaks tema juurde tulla. “Vihale ajab, kui kõik muudkui lubavad ja lubavad, aga kunagi kohale ei jõua!” Nii ongi Hanna juba loobunud kutsumast. Samas näeb ta sageli, et külla minnakse neile, kes ei tahagi külalisi. Hanna vanatädi näiteks ei kutsu kunagi kedagi — aga ikka on maja rahvast täis ja rahu ei saa. “Ise ta kuhugi eluilmaski ei tule, välja arvatud kohustuslikud sünnipäevad. Tal olevat kodus nii hea olla!” imestab Hanna.
Ooperilauljanna Arete Teemets (28) armastab samuti väga külalisi võõrustada. “Naudin ise väga oma uut elamist ja seega kutsun sõpru meeleldi enda juurde, aga käin sama palju ka külas.” Avatud suhtlejana tahab ta väga niisama sõbrannadega eluolu arutada, samuti meeldib talle tähtpäevadel uhkeid pidusid korraldada.
Eks oma kodu on ikka kõige turvalisem. Külaliste kutsumisega kaasneb aga sageli rohkem stressi kui küllaminekuga. Kes see ikka tahab oma kodu segasummasuvilana presenteerida!? Mõnikord tähendab elamise kordategemine aga nii suurt vaeva, et kui kauaoodatud külalised lõpuks saabuvad, on perenaine juba surmväsinud ega jõua nende lahkumist ära oodata.
Turundusagentuuri Winter Media Group tegevjuht Helena Eenok (33) ütleb, et kui küllamineku peale kulub vaid külas oldud aeg, siis võõrustamisele tavaliselt terve päev, sest ta kokkab ja koristab enne külalisi alati põhjalikult.
Logopeed Riin Naestema (38) leiab, et kohtumispaik pole oluline. “Loeb see, kas inimestega on hea olla — ja kui ei, siis pole meeldiv suhelda ei kodus ega külas.”
Nii nagu lapsepõlvekodus, nii endagi omas?
Minu lapsepõlvekodus oli külaliste ootamise ärevust tunda juba eelmisel päeval, kui kappi ilmus marineeritud männiriisikate purk (hoidku jumal, kui isa oleks napsanud midagi külaliste jaoks mõeldut!) ja köögiaken sai uued triigitud kardinad. Ema lõi meie väikese korteri klantsima, nii et tolmukübet poleks luubigagi leidnud. Kardemoni ja rosinate järele lõhnavas köögis kerkis valge räti all tainas, pidulikult tõsteti kapi otsast alla serviis ja lauahõbe, elutoa pikendatav laud kaeti tärgeldatud linaga. Kuni külaliste tulekuni tormas korteris ringi põllega ema, likvideerides viimaseid plekilisi käterätikuid ja vaibavolte, et uksekella tirina peale moonduda maailma lahkeimaks ja ilusaimaks naiseks. Ja kuigi mulle meeldis see helisev-naerune ema, tundsin pidevat hirmu, kas suudan piisavalt hästi käituda. Rõõm külalistest oli peaaegu võrdne kergendusega, mis saabus siis, kui uks oli viimaste lahkujate järel kinni langenud.
“Külalistele tuli ikka, aurav kartulipott kaenlas, uksele vastu joosta,” meenutab Hanna oma ema külalislahkust. Siiski polnud külalised nende kodus alati oodatud. Laste sõpru, n-ö võõraid lapsi näha ei tahetud. “Veel parem, ka teiste juurde ei lubatud, sest mis sa tolgendad võõras kodus!”
Riin meenutab, et tema perel polnud eriti kombeks ei külalisi võõrustada ega ise külas käia. “Praegu teen mõlemat väga sageli ja hea meelega,” kinnitab ta. Oma parimate sõpradega kohtub ta tihtipeale esialgu kuskil väljas, kinos-kohvikus-teatris, aga jätkab koosviibimist kodus. “Mõnikord on teemad nii delikaatsed, et neid ei tahagi mujal arutada, kodus on turvalisem.”
Riinu jaoks tekitab külaliste tulek harva stressi, kuigi planeeritud ürituste puhul käib enne ikka hoogne kraamimine ning lapsi on teavitatud, et tekk peaks olema voodil sirgemalt.
“Vahel harva, kui kodu on sassis, ongi külaliste tulek liikumapanevaks jõuks, mis asjad kui imeväel oma kohale toimetab,” lausub Arete. Või siis annab märku, mis kodus puudu-tegemata.
Loe edasi ajakirja Mari augustinumbrist!
