Suvepäevad olid küll juba kuu aega tagasi ja lootsin, et mulje ülemusest taastub või paraneb, aga seda ei ole juhtunud. Hommikustel koosolekutel tema sõnavõtte kuulates ja vaadates kerkib mu silme ette pilt mehest, kes laua peal püsti püsida üritades mikrofoni “Pärlipüüdjat” röögib.

Tema meile lugedes püüan jääda tõsiseks, kuid pilt sellest, kuidas ta tantsupõrandal imeliigutusi teeb ja põrandal naiste jalgade vahelt läbi roomata üritab, ei taha kustuda.

Kui lisada siia veel tekiila-šampuse-õlle-veini-viskikokteil, mida ta uljalt kõikidele pakkus ja takka kiitis, et nii hea, ja ise ohjeldamatult kulistas, võite isegi arvata, milline oli õhtu lõpp. Ta ajas valimatult ligi kõikidele naistöötajatele, näpistas tagumikke ja kiitis tisse. Kuni siis ühele meist sülle oksendas ja seejärel tooli peale magama jäi. Ühesõnaga — täiesti tavaline oss, kes piiri pidada ei suuda.

Varem ma austasin oma ülemust. Ta on tööl alati väga korrektne ja näeb viisakas välja ning naeratab või naerab üliharva. Asjalik tüüp, ega ta asjata pole bossiks saanud, arvasin. Nüüd ma ei suuda temas näha muud kui tagumikukäppijast ossi, kellel on alkoholiga liiga sõbralikud suhted ja kes arvab, et naisi võib käppida ja näppida nii palju kui tuju tuleb. Sellist inimest ei saa ju tõsiselt võtta. Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et ta noris ühe meeskolleegiga tüli ja oleks kaklemagi läinud? Andke veel bemm ja nokats ja täiskomplekt on olemas, longero oli juba olemas nagunii.

Et siis ülemused — kui tahate oma mainet hoida ja soovite, et teie alluvad teisse aupaklikult ja lugupidavalt suhtuksid, ärge jooge end nende juuresolekul kapsaussiks. Päriselt ka, pärast sellist vaatepilti on väga raske sõna kuulata või käskudele alluda.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena