Kui raha ajab välismaale leiba teenima...
Elukiri kohtus kolme tubli naisega, kes parema elukvaliteedi, suurema palga ja õnne otsinguil on jätnud oma kodumaa ja perekonna, et rabeleda välja surnud ringist, kus raha vähe ning palgatõusu pole niipea näha — see tähendab Eesti riigist.
Marta üheksa ametit
Marta (47) sündis Tallinna lähistel külakeses, käis kohalikus koolis ja kui aeg oli elukutse valida, otsustas klassi parim õpilane hoopis tööle hakata, et emale ja isale rahaliselt toeks olla. „Tol ajal oleksid mu ema ja isa sugulaste toel hakkama saanud, mina aga tundsin, et pean nende vanima lapsena tervet peret toetama hakkama ega läinudki elukutset omandama ning ka mitte ülikooli, kuhu mind oodati.”
Poemüüja, pakketööline, koristaja, ettekandja, sekretär, põllutööline — need on vaid üksikud ametid, mida Marta on pidanud. Juhtus ka, et naine rügas korraga tööd kolmel kohal. Marta ise ütleb, et oli noor, energiat jätkus ning soov perekonda aidata oli südames. Muidugi pani mootori kiiremini tööle ka tänulikkus, mida terve pere üles näitas. „Mul on armastav perekond, mida nad aga ei näinud, oli minu pärast mõneaastast jooksmist ja rabamist tekkinud kurnatus ja rahulolematus. Teadsin, et võiksin hoopis ülikoolis käia, hiljem tasuvamat ametikohta nautida ja elu rahulikult võtta, olles ise õnnelik ning sellest tulenevalt ka teistega mõistvam ja armastavam.” Mõeldud-tehtud. Läks küll veel paar aastat, ent Marta astus ülikooli, õppis hoolega ning sai juba viimasel kursusel hea töökoha.
Eelmistest töökohtadest teenis ta küll rohkem ja tolle aja kohta elas hästi, ent mida aeg edasi, seda raskemaks hakkas elu muutuma. Hinnad tõusid, koos mehega sai võetud korterilaen, kasvavad lapsed vajasid riideid ning raha huviringide jaoks ning endiselt tuli vanemaid toetada.
Lõpuks ei mäletanud Marta enam, millal ta endale midagi lubada oleks saanud, kas või head jutuajamist sõbrannaga kohvikus, rääkimata uutest riietest, mis ei oleks juba varem kellegi kantud. „Raha ajas meid mehega pahuksisse, ise saime aru, mis on tülide põhjustajaks, ja püüdsime end emotsioonidel mitte liialt kaasa kanda, ent ometi leidsime end vaidlemast ja tülitsemast pea iga päev. Armastasime üksteist, ent see elu, mida elasime, pani meid teineteisest eemalduma — hoolimata armastusest.”
Marta mäletab siiani ööd, mil ta istus pere kolmetoalise korteri köögis, kuulas, kuidas naabrid muusikat kuulasid, käis toast tuppa, istus tütarde voodi ette, silitas nende pead, vaatas üle ukse oma magavat abikaasat ning otsustas selsamal hetkel, et tuleb Rootsi elama minna. „Siiani ei tea, kust see Rootsi idee mulle pähe turgatas, ma isegi ei tundnud seal kedagi. Mõtlen siiani, et küllap jumalal olid minuga need plaanid ammu, aga nüüd oli lihtsalt õige hetk.”
Perekonnale plaani selgitamine, asjade pakkimine, raha kokkulaenamine, pisut paberimajandust, laevapiletite ostmine ja minek. Marta leidis juba esimesel nädalal töövahendusfirma kaudu tööd koristajana heas hotellis Stockholmi kesklinnas. „Jätsin oma CV-st välja ülikooliõpingud, nõnda ka töökogemuse ja keelteoskuse, kartsin lihtsalt, et olen koristaja jaoks ülekvalifitseeritud, kuid kõrgemale kohale kandideerimiseks ei jätkunud mul eneseusku.”
Jumala suured plaanid
Ühel päeval otsustas jumal Martat taas üllatada. Nimelt põrkas naine koridoris kokku hotelli omanikuga, kes alustas vestlust. Kuulnud naise soravat inglise keelt, uuris mees, milliseid keeli nakatava naeruga koristaja veel oskab, sest kuuldavasti olid kõik koristajad ainult oma keelt rääkivad immigrandid Indiast, Pakistanist, Sloveeniast, Poolast ja teistest sellistest maadest.
„Saladus tuli välja. Tunnistasin ülikoolihariduse üles, lisaks sellega soome, inglise, vene, saksa ja prantsuse keele oskuse. Järgmisest päevast töötasin hotelli vastuvõtus, teenisin viis korda rohkem raha ja sain üürikorteri kesklinna. Aasta hiljem sain vahetusevanema koha ja iga aastaga olen ametiredelil kõrgemale roninud. Praegu ma enam hotellis ei tööta, hakkasin just ettevõtlusega tegelema.” Marta tunnistab, et kõige selle esmaseks tõukeks oli tol ammusel ööl oma kunagises korteris minekuotsust vastu võttes tema perekond ja selle kooshoidmine.
Tütred olid emasse, intelligentsed neiud, kelle tulevikku ei näinud naine mujal kui ülikoolis. Eestisse jäädes ei oleks nad abikaasaga saanud tütreid ülikooli saata ja lapsed oleksid korranud oma ema saatust. Seda Marta ei tahtnud. Meest, kellega naine oli abielus, armastas ta kogu südamest ning hunnik paberit, mida rahaks kutsutakse, ei tohtinud seda imelist liitu kuidagi lõhkuda.
Kus on see perekond praegu? Marta ja tema abikaasa naudivad magusat abielu, mis on parem kui eales varem. Tänu liikuvale tööle veedavad nad hoolimata erinevatest riikidest palju aega koos. Tütred on mõlemad ülikoolis, üks asub sügisel omandama magistrikraadi, teine doktorikraadi. „Eestis on haridus mõistliku hinnaga, ent kodumaal tööd rügav kodanik seda ilma laenudeta endale lubada ei saa. Elu on meil ilus, ent kohutavalt kallis, head elu ei saa endale praegu pooled eestlased lubada ja sellest on südamest kahju. Tahaksin kodumaale naasta, ent see ei ole majanduslikus mõttes võimalik ja tean, et muutused ei tule niipea. Seetõttu utsitan ka oma tütreid välismaale minema.” Marta mõtiskleb veel pikalt Eestimaa ilu teemadel, näib, et koduigatsus poeb tihti tugevalt ka tema põue ega taha kuidagi lahkuda.
Tee leinast õnneni
Malle (52) on ummikus ega teagi alguses, kust oma looga pihta hakata. Vaikselt hakkab lugu hargnema 15 aasta tagusest päevast, kui juuksurina töötanud hilistes kolmekümnendates naine kaotas tööõnnetuse tagajärjel mehe. Naine jäi üksi koos kahe lapsega, tragi poisi ja targa tüdrukuga, mõlemad alles algkooliõpilased.
„Mu palk oli nii väike, et ma ei julge isegi seda summat nimetada, ema ja isa olid mul juba pensionil, hea, et nad ise hakkama said. Ma olin lootusetus seisus, mäletan, et nutsin kaks nädalat järjest, tööle ei suutnud minna, lapsed saatsin vanavanemate juurde ja lihtsalt leinasin nii oma meest kui seda olukorda.”
Umbes samal ajal, kui Malle taas tööle otsustas minna, helistas töökaaslane ja kutsus teda Soome tööle, sest seal avati uus tervisekeskus ja juuksurid olid hinnas. Malle kõhkles esiti, ent mitmeid kordi suurem palk pani pakkumise üle tõsiselt järele mõtlema. Nädalase mõtlemisaja jooksul tulid ilmsiks ka teise ilma läinud mehest jäänud võlad, mida nüüd Malle käest nõudma tuldi, ähvardades lapsi ja naist ennast.
„Ma olin leinas, hirmul, jõuetu ja teadmatuses, mis saab edasi, ent otsustasin siiski minna.” Esiti tundus Soomes kõik ilus olevat, palk oli hea. Iga kuu läks suur osa võlgade katteks, lastele ja vanematele ning endale jätsin minimaalselt.” Malle elas tuttava korteris köögipõrandal, sõi ainult kodus ning kõndis iga päev jalgsi üle tunni aja tööle. Malle tundis, et elu on võtnud parema suuna ning ehk mõne aasta möödudes saab ta taas kodumaale naasta, olles vaba võlgadest ning teatud summaga hinge taga võimeline oma laste eest hoolitsema.
Pool aastat pärast Soome minekut tekkis naisel aga taas stress, igatsus oma mehe ja laste järele, ta ei suutnud köögipõrandalt püstigi tõusta, rääkimata tööle kõndimisest ja töötegemisest. Tööandja lasi Mallel minna.
See, mis nüüd järgnes, paneb naisel siiani kõhus keerama. „Ma ei ole kunagi alkoholi tarbinud, ent esimest korda elus tundusid kõik need poes müüdavad alkohoolsete jookide pudelid justkui parimad lohutajad, mida ma iial oma elus näinud olen.” Malle kurrulistest põskedest saavad pisaratele sängid. Mõned kuud kestnud allakäik on jätnud tugeva jälje. Kuna laste vanavanemad olid juba vanad, nende isa oli surnud ja ema võitles enese eest teises riigis, hoiatati laste äravõtmisega. See andis naisele veel suurema löögi. Õnneks nõustus lapsed enda hoole alla võtma Malle tädi, kellega naine ei olnud juba aastaid kuigi lähedane olnud. Justkui lootuskiir tumedas taevas muutis tädi tegu midagi ka Malle südames ning muutus tuli päevapealt. Naine otsis uue töö juuksurina, lisa käis teenimas ehitustel koristajana.
„Eesti palganumbritest on häbi rääkida.”
„Minu elu ja see, mis juhtus, on üks asi, teine asi on olukord Eestis. Madalad palgad ja kõrged hinnad sunnivad perekondi parema elu nimel lahku minema. Mina suutsin Soomes lihttöölisena, ainult ühel kohal töötades ja tagasihoidlikult elades ka veel Eesti perele rahaliselt suureks toeks olla. Ja tagasihoidlik elu Soomes ei tähenda sama Eestis. Üle lahe elades saan pärast üürimaksmist ja toiduostmist vähemalt riidedki selga osta. Eestis ei ole võimalik endale tasakaalustatud toitumistki lubada, menüüs on põhiliselt makaron ja kartul.
Häbi on lugeda artikleid praalimisest, kuidas keskmise eestlase palk tõusis läinud aasta jooksul 10 protsenti. Kes on keskmine eestlane ja mis summadest me selle protsendi puhul räägime? Arvestades elu kallinemist ei tähenda see summa mitte midagi,” arutleb naine ja küsib küsimusi, millele ei vasta vist kunagi keegi. Malle lapsed on ülikoolis, mille eest tasub naine oma Soomes teenitud palgaga. Elamisraha peavad aga mõlemad ise teenima.
„Ühel lastest on magistrikraad ja ta teeb erialast tööd, mille eest laekub pangakontole pisut alla 600 euro kuus, pool sellest kulub üürile. Olgu siinkohal mainitud, et sama tööd Soomes tehes oleks palganumber 2000 euro juures. Teine laps on ettekandja, teenides tunnis kaks eurot kätte. Mul on häbi neid numbreid isegi nimetada.” Naine armastab kodumaad, ent elu siin ei ole elamisväärne. Sellepärast on ta südames teinud otsuse Soome jääda ja sügisest hakkab ta selle riigi koolis juba teist ametit õppima ning ka ta lapsed plaanivad ema juurde kolida.
Lastele ülikooli raha koguma
„Ühel õhtul istusime mehega meie majas kamina ees ja rääkisime elust. Ühtäkki viisid teemad kuidagi laste peatselt saabuvate ülikooliõpinguteni, maja renoveerimiseni ja siis oli tühi vaikus. Saime mõlemad aru, et elada saame normaalselt, aga nendeks kulutusteks meil raha otseselt ei ole,” muigab Katrin (53). Järgmisel hommikul läks abielupaar kahekesi linna kohvile, võttis suure märkmiku ühes ja hakkas üles kirjutama oma unistusi, kolmele lapsele ülikooliks vajaminevat summat, maja renoveerimiseks tehtavaid kulutusi ning lõpuks panid kirja ka oma sissetulekud ja säästud.
Kulutuste ja reaalse raha vahel haigutas suur kuristik, lõputu lõhe. Katrini mees oli tol ajal väikeettevõtja, kellel otseselt midagi halvasti ei läinud, naine ise töötas raamatupidajana. „Ei ole üldse halvad ametid, ent Eesti riigis ei olnud võimalik meil ilma laenuta oma lapsi ülikooli saata ning maja renoveerida samuti mitte. Mõtlesime isegi, et eelistame kaht last ja anname neile hariduse, ühe jätame ilma ja majal laseme ka laguneda.” Muidugi räägib naine seda musta huumoriga, sest tegelikult tahtsid nad väga oma kõigile lastele haridust võimaldada ning majagi korda teha.
Muide, laste ülikooli minemise soov tuli alles päris hilja, esiti tahtsid kõik kolm minna maailma avastama, raha teenida ja siis ehk alles ülikoolile mõelda. Katrin mõistis, et kui keegi nende perest üldse kuhugi kolib või töökohta vahetab, on see tema. Umbes kuu pärast kohvikus istumist ja märkmikusse ülestähenduste tegemist kolis Katrin Soome ja alustas raamatupidajana seal. Palk tõusis märgatavalt, töökoht võimaldas isegi korterit ning tööpäevadel tasuta lõunaid. „Mõne kuuga sain kokku meie vanima lapse esimese aasta ülikooliraha, järgmiseks hakkasime maja renoveerima ja siis otsustas noorim laps minuga Soomes ühineda.”
Kahekesi üürisid nad suurema korteri, igal õhtul panid aga peeglile markeriga kirja unistusi, et need silme ees oleksid. Õige pea sulges Katrini mees oma firma ja tuli Soome järele, et alustada tööd disainifirma juhina. Kaks vanemat poega olid veel paar aastat Eestis ülikoolis, kuid uurisid samuti võimalusi, kuidas ainepunkte mõnda Soome ülikooli üle kanda. Nii oligi terve pere peagi parema elu nimel üle lahe suundunud.
„Meil ei olnud Eestis otseselt midagi halvasti, ent kindlasti ei saanud me perega iga nädal väljas söömas käia, kord aastas soojamaa reisi lubada, rääkimata siis ilma laenuta ülikooliõpingutest või maja täielikust renoveerimisest. Usun, et võime end keskmisteks eestlasteks pidada ja see elu ei ole praegusel ajal teab mis hea elu. Ajakirjandusest jääb kõlama teatav uhkusenoot, kui räägitakse keskmisest eestlasest, kelle palk või elujärg on viimasel ajal tõusnud. See on kommiraha, millest me aasta lõikes räägime.”
Katrini pere on ühisel arvamusel, et praegusel ajal võib inimene Eestis olla ettekandja, kokk, kraavikaevaja, üritusturundusfirma projektijuht või meditsiiniõde — palk on sama, erinedes ehk saja euro võrra. Ülikoolis käinud inimesed teenivad sama palju kui lihttöölised. „Ma ei mõista hukka inimeste valikuid, vaid riigikorraldust, kus iga töötegija saab sama palka, olenemata haridusest, töökogemusest või ametipostist.”
