Kallim jääb igale poole hiljaks - kas ma tõesti PEAN sellega leppima?

Mu boyfriendil on üks vastik komme, millega ma kuidagi leppida ei suuda. Nimelt ei jõua ta ühelegi kohtumisele õigeaegselt, vaid jääb alati 15-20 minutit hiljaks. Ka teatrisse, kinno, töövestlusele ei suuda ta kokkulepitud ajaks tulla.

Kui me käima hakkasime, ei pööranud ma sellele eriti tähelepanu. Siis olid liblikad kõhus ja ajataju nagunii kadunud. Nüüd on esimesed liblikad minema lennanud ning järjest rohkem ajab mind vihale see, et me jääme alati hiljaks. See on üks asi, millest mina olen alati kinni pidanud — hilinemine on teise inimese suhtes väga ebaõiglane ja hilineja näitab, et teda üldse ei huvita teise inimese aeg ja tunded. Mehe meelest ei sure keegi 10minutilise ootamise kätte ära ja ma võiks vähem põdeda sellise pisiasja pärast. “Ma ju tulin kohale, mida sa virised,” ütleb ta. Kinno ja teatrisse ei lasta teadupärast hilinejaid sisse, aga seegi teda ei huvita. Oleme kaks korda etendusest ilma jäänud ja piletiraha raisku läinud.

Kusjuures tal ei ole tavaliselt isegi põhjust hilinemiseks. Hakkab end riidesse panema 10 minutit enne väljaminekut, sest varem ei viitsi või on arvutist film pooleli. Või vaatab telekat või mängib mingit lollakat arvutimängu. Mõnikord ka magab ja ärkab alles siis, kui tuleb kõne: kus sa oled?

Minul on õudselt piinlik üritustele alati hiljem jõuda ja vabandada. Meest ei huvita. Tema vastus on alati sama: sa ju teadsid, et ma olen selline, lepi sellega! Kas ma tõesti pean?