"Mul on oma isa pärast häbi!"

Mul on jube piinlik, sest mu isa arvab, et Internetis on kõik lubatud ja
rääkida võib seda, mida sülg suhu toob. Tema jaoks on see justkui mingi mäng, käib ja lällab sedasi Internetis. Mul on jube piinlik, ei ole teemat, mille kohta ta sõna ei võtaks. Ma olen talle öelnud, et see jubedalt mind häirib, isegi siis kui ta teeb seda anonüümselt, on mul ikka tunne, et keegi saab aru, et see on tema. Aeg-ajalt ja üha rohkem jagab ta oma tõekspidamisi juba oma nime all. Küll tal on ütlemist noorte emade foorumis või valitsuse poliitika kohta. Mitte miski ei meeldi talle.

Mul on aga jube piinlik, sest koolikaaslased ka juba küsivad, kas mu isa on mingi netisõltlane või peast haige, et tema kommentaar peab alati olema esimene ja viimane … Ausalt öeldes segab see asi ju meie kodust elu, emaga on nad ammu selle Internetis jauramise pärast tülis, ja siis ta istubki oma toas ja suhtleb selle Interentiga ja tuleb näost pakatamas, kui on oma arust jälle erakordse vaimukusega hakkama saanud. Aga jah vaimukas on see kahjuks ainult tema enda meelest, ta Facebooki sõbrad on vaikselt listist kaduma hakanud või ta hoopisiki ära blokkinud, siis ta istubki kokkuvõttes seal üksi ja arvab, et kõik hirmsasti loevad tema postitusi...

Ma tõesti ei oska midgai teha, sest mul on piinlik tema pärast ja samas on mul suur mure, sest see aina süveneb, see halvasti ütlemine ongi juba tema elu sisu — pole enam sõpru ega suhtlust päris elus. Kas oleks võimalik, kuidagi talle selgeks teha, et ta ei ole siin maailmas üksi ja see, mis ta
teeb, häirib väga mind — tema last. Meid ta ei kuula, kui ütleme jäägu vähemalt viisakaks, aga tema ütleb, et tal on sõnavabadus. Minu meelst on see aga ajuvabadus, mitte sõnavabadus.

Allikas: targaltinternetis.ee