Taskuraha lapsele — kui palju anda, kuidas raha väärtust õpetada?

Kas anda lapsele taskuraha või mitte? Kui vana võiks laps siis olla ja kui palju talle anda? Kas tema kulutusi tuleks kontrollida või ei? Taolised küsimused kerkivad lapsevanemate ette varem või hiljem. Ühtedele vanematele on oluline, et laps teaks iga sendi väärtust, teistele on tähtis, et tal ei oleks rahast puudus. Kolmandad üritavad raha kaudu lapses iseseisvust kasvatada.

Üks rahaliste probleemide tekkimise põhjustest täiskasvanute puhul seisneb selles, et käinud aastaid koolis, ei saanudki nad sellel ajal selgeks, mis on raha.

Olen valmis! Enne, kui hakata oma lapsele isiklikeks kuludeks raha andma, tasuks kokku arvutada see raha, mida sinu perekond oma lapse peale kulutab. Arvutage, milleks see raha kulub nii nädala kui ka kuu lõikes. Laske lapsel sellest eelarvest valida sellised kulutused või „vastutuse alad", mida ta tahab enda peale võtta. Selleks võivad olla maiustused, kantseleitarbed, mobiili eest tasumine, kohvik, kino või midagi muud. Võtmesignaaliks selliste suhete alustamiseks võiks lugeda sõnu: „Ma tahan! Ma olen valmis!"

Heaga kokku leppida. Seejärel tehke lapsele ettepanek, et ta ise arvutaks, kui palju talle raha vaja läheb. Siis pole teil mitte üksnes faktid sellest, kui palju kulutab pere lapsele, vaid ka tema enda soovid.

Selliselt toimides pole harvad juhused, kui lapse poolt öeldud summa on tunduvalt väiksem kui see, mida planeerivad ja kulutavad vanemad. Edasi on tähtis kokku leppida ja määrata vastuvõetav summa lapse poolt valitud vastutuse alas. Nüüd jääb üle vaid makse tähtaegades läbi rääkida.

Psühholoogid toovad esile neli raha maksmise süsteemi, kusjuures hea on neist vaid viimane.

1. Vajaduse korral igal ajal. Isegi siis, kui lapsega on olemas kokkulepe regulaarsete maksete kohta.

2. Eranditult autasuna mingite teenete või koduste tööde eest.

3. Regulaarselt teatud suuruses, seejuures ilma igasuguste tingimusteta ja reservatsioonideta.

4. Samuti regulaarselt, kuid tingimusel, et raha kulutatakse vastutustundlikult.

Vead. On tüüpilisi vigu, mida vanemad sageli teevad. Nende hulka kuulub raha, mida antakse koduste tööde ja õppeedukuse eest. Miks siis mitte koduste tööde eest? Kodune töö on tervikuna selliste tunnete ilmutamine nagu hoolimine, tänulikkus, armastus ja hellus... Ema koristab armastusega oma lapse tuba. Ning laps saab varem või hiljem aru, kui tähtis on emale puhas kodu. Ta tahab emale meelehead teha ning hakkab näiteks ise oma tuba koristama või üldse mingeid koduseid töid tegema, ja seda juba kõikide kodakondsete rõõmuks. Kui aga laps saab raha oma tööde eest, hakkab ta arvama, et ka tundeid saab osta.

Ka tasul õppimise eest on omad veealused karid. Hinded sõltuvad paljuski pedagoogide subjektiivsest arvamusest ning ei pruugi peegeldada asjade reaalset seisu.

Lapsel, kes saab oma taskuraha tasuna hinnete eest, tekib vale arusaam teadmistest - tähtsaks saavad vaid hinded, mitte teadmised.

Kui sa tasud lapsele heade hinnete eest, siis see viib teadmistega kauplemisele - tähelepanu on suunatud vaid välistele hinnetele, mitte aga edukuse sisemistele kriteeriumidele. Samuti tekitab see hirmu ebaõnnestumise ees. Ja see ei soodusta juba mitte kuidagi partnerlussuhteid.

Pea meeles!

1. Sõlminud kokkuleppe oma lapsega, vastutad sa selle eest, et ta saaks fikseeritud summa kindlal ajal.

2. Sina ei kuluta enam mitte sentigi tema vastutusalas. Kui laps on planeerimisel eksinud, siis on ta nüüd lihtsalt kogemuse võrra rikkam.

3. Kui olukord muutub krooniliseks, tasub kokkulepe üle vaadata - äkki eksisid sina summas?! On täiesti võimalik, et tingimused on muutunud ning su lapsel ei jätku enam raha oma vastutustsoonis. Võibolla on hinnad või hoopiski vajadused tõusnud.

4. Kui taskuraha maksmine toimub sõltuvalt olukorrast, näiteks sinu tujust või antakse raha lapse küsimise peale, siis õpib ta selgeks manipuleerimise.

„Vanem vend" näeb kõike. Juhtub ka nii, et vanemad annavad lapsele raha ja alles hiljem hakkavad teda kontrollima, tahtes teada, mille peale ta seda kulutab. Nad paluvad tal nendega oma ostud kooskõlastada, kui aga seejärel tekivad lahkhelid, süüdistavad teda raiskamises.

Oluline nõuanne: ei tasu kontrollida, mille peale laps raha kulutab!

Tähtis on, et ta saaks oma kogemuse (olgu või negatiivse) ning tugineks vaid oma edukuse kriteeriumidele. Ei tasu karta, et nii võib ilma jääda kontrollist. Mida enam sa üritad olukorda oma käes hoida, seda rohkem võid kaotada. Lähtu sellest, et sinu laps on edukas, et ta on isiksus ning austa ta valikuid. Kui tal tekib kulutustega raskusi, siis pea seda väljakutseks, mille heidab talle elu, ehk siis tema isiklikuks õppetunniks ja kogemuseks.

Boonused lapsevanematele. Sellise lähenemisviisi puhul võid vahel ka sina üle vaadata lapsele antavad summad. Võib tekkida olukord, kus üks vanem kaotab näiteks töö ning perekonnas on uus eelarve. Sellest tuleb lapsega ausalt rääkida. Räägi talle tulude allikaist ning vajaduste prioriteetidest. Ole valmis ka selleks, et peagi hakkab laps ise huvi tundma pere eelarve vastu. Võib juhtuda, et ta soovib oma vastutuse alasid suurendada. Selles soovis võib märgata suurt isiksuse arengut - avatust, austust, mõistmist, partnerlust ja ausust.

Tuleb uskuda oma lapse tugevusse, tarkusesse ja võimekusse. Siis, määranud talle vastutuse tsooni, tunned end eduka ja vaba lapsevanemana.

Allikas: Psihhologija, mai, 2012