Kaotusvalusid on erinevaid — milliseid leevendab aeg, milliseid suhtumine?
Nagu elus, aga ka psühhoteraapias ja keha ravimisel, on aeg suur abiline. Juhul muidugi, kui ta ei muutu vaenlaseks. Paraku vahetab see münt üsna sageli oma pooli.
Vaadelgem siis olukorda, kui on olemas lootus, et aeg parandab või, nagu kenasti öeldakse: „paneb kõik paika“ Kas ikka paneb?
Kaotusvalu: mitte sammugi edasi. Aeg on tähtis parameeter inimese jaoks, kes tunneb kaotusvalu. Kurb võib olla mitmel põhjusel: lähedase inimese surm, raske haigus, lahutus ja lahkumine, varanduse kaotus.
Just sellised tunded tekitavadki arvamise, et aeg parandab haavad. Tegelikult on see väga aeglane protsess, mis vajab olulisi ajaressursse.
Et õppida jagu saama murest, mis on seotud inimese, oluliste suhete või tervise kaotusega, läheb tarvis rohkem kui aasta, vahel lausa kaks.
Kaotusvalul on teatud staadiumid: šokk ja uskumatus, faktide eitamine, kaotuse ja seejärel uue teistsuguse elu vastuvõtmine, valu vähenemine. Loomulikult vajatakse selliste staadiumite läbimiseks aega. Ning sellest vaatevinklist lähtudes on aeg liitlane.
Kui aga inimene „takerdub“ ühte staadiumisse, siis hakkab aeg tema vastu töötama.
Kaotuse lugu. Kord pöördus psühholoogi poole noor mees oma ema pärast, kes mitte kuidagi ei suutnud toibuda pärast mehe surma. Selgus, et surmast on möödas rohkem kui pool aastat, tema oli aga ikka kaotuse eitamise staadiumis kõikide sellele etapile omaste ilmingutega. Ta käis iga päev surnuaias, sageli „nägi“ surnud abikaasat inimeste seas, kuulis tema samme toas. Ta ei suutnud teda mitte kuidagi „lahti lasta“. Ning see kõik kurnas teda. Aeg läks, ent midagi ei muutunud. Pärast psühholoogi konsultatsiooni, kus talle räägiti leinamise faasidest, mis tuleb läbida, hakkas protsess edasi liikuma. Ajast sai taas liitlane.
Tervise lugu. Elatanud mees sai teada, et tal on vähk. Staadium oli alles alguses ning oli võimalik võidelda ja võita. Diagnoosi omaksvõtmine on samuti kaotusvalu. Inimene saab ju teada, et tervis on käest läinud ja varsti võib lõppeda ka elu. Aega mehel oli, kuigi mitte lõputult kaua. Ja see oli ressurss! Ent selle asemel, et end ravida, läks mees „peitu“. Eitades ilmset, mõeldes, et häid arste niikuinii ei ole ning et temalt hakatakse vaid raha nõutama, läks mees posijate ja nõidade juurde. Ja… ta kaotas aega! Aeg oleks saanud teda „terveks teha“ sõna otseses mõttes.
Mehe sugulased lõid häirekella, pidasid nõu psühholoogidega, kuidas teda veenda end ravima. Ise ta aga oma meelest „ei vajanud abi“. Nagu võib arvata, lõppes kõik kurvalt.
Lahutuse lugu. Noor naine lahutas rohkem kui aasta tagasi. Nüüd kurtis ta, et ei suuda sellest olukorrast väljuda — kurvastab, nutab sageli ja loodab, et mees tuleb tagasi. Mees käib naisel külas ja helistab talle, sest neil on ühine poeg. Naine aga fantaseerib: kuidas mees teda vaatas, mida nimelt ütles. Ta üritab leida salamärke armastusest ning otsib kinnitust oma unistustele seal, kus midagi tegelikult ei ole.
Tema kaotusvalu jäi pidama eituse staadiumisse ega liikunud sammugi edasi juba pea terve aasta.
Siin ei olnud aeg naise poolel. Naine ei suutnud alustada uusi suhteid, sest polnud vanadega veel lõpparvet teinud.
Psühholoogi konsultatsioonid aitasid. Elu hakkas edasi liikuma, ning õige kiiresti läbis naine juba järgmised etapid. Ajast sai taas ressurss.
Süütunde lugu. Lasteaia nooremasse rühma tuli väike poiss. Kasvataja märkas kohe, et ta „erineb teistest“. Nii logopeed, kui ka psühholoog märkisid ära lapse mahajäämuse mitte ainult kõnes. Maha oli jäänud ka psüühiline areng. Selline juhtum pole üldse haruldane. Kui vanemad, kuulanud spetsialisti ära, asuvad tegutsema, siis koolis saavutab selline laps juba märkimisväärse progressi, vahel ka täieliku normaalse arengu. Ent tuleb aru saada, et vanemate jaoks on selline informatsioon lapse kohta kohutav stress. Ka see on kaotusvalu ja põhjus muretsemiseks. Nad peavad ju leppima lapse uue olemusega.
Siingi võib aeg liitlane olla: läbinud küllalt kiiresti esimesed uskumatuse hetked, meeleheite ja eitamise, saavad vanemad asuda tegutsema.
Antud loos aga ema peatus „süüdlaste otsingu“ etapil, ning selle asemel, et otsida abi spetsialistidelt, kes last võiksid aidata, asus ta võitlema … kasvatajate, spetsialistide ja paljude teistegagi. Sellest hetkest alates hakkas aeg mängima tema vastu. Ning mis kõige kurvem — ka õigeaegse abi vastu.
Aeg ravib ja teeb ka haigeks
Meie elu saadavad paratamatult kaotused. Ning aega ei tule pidada ainsaks abiliseks. Sageli peatuvad inimesed just esimeste staadiumite — uskumatuse või eituse — juures. Ilmselt on valu nii tugev, et kõik jõud kuluvad teesklusele, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Või siis asutakse kõigest väest süüdlasi otsima.
Kui kaotusvalu protsessis on jäädud pidama mingile ühele staadiumile, vajab inimene kindlasti abi. Vahel on tarvis psühhoterapeuti, vahel aitab mõnest psühholoogi konsultatsioonist mõistmaks, mis toimub.
Ent igal juhul, kui inimene on jäänud oma mures paigale, ei ole ajast ravijat. Aeg võib olla abiline ja võimas ressurss vaid juhul, kui liigutakse edasi.
Allikas: Psihhologija, august 2013
